Karli Lambot: Mida teha poliitiliste linnalehmadega?
Tallinna Soojuse nõukogu esimees Elmar Sepp istus eelmise suve korruptsioonikuriteo eest vanglas. Nõukogust kutsuti ta tagasi alles tänavu kevadel. Ilmselt ei usu keegi, et Sepa või Keskerakonna mõju ettevõtte tegevusele oleks vähenenud.
Tallinna linna omanduses olevate ettevõtete puhul ei ole enam ammu usutav, et neid juhitakse avalikust huvist lähtudes ja heaperemehelikust äriloogikast. Erakondliku tegevuse tulemusel kandub halb maine ülekohtuselt ka ettevõtetele ja nende töötajatele.
Linnaettevõtted saavad kestvalt avalikke huve teenida vaid siis, kui omanik käitub hea peremehena ja esindab oma tegevuses maksumaksjate huve. Kõrvalisi huve välistav omanikukultuur peaks olema kohalike ettevõtete tegevuse elementaarne vundament. Seda omanikukultuuri kehastavad äriühingute jaoks eelkõige nõukogud, mis esitab munitsipaalettevõtete nõukogude moodustamisele kolm peamist väljakutset. Esiteks tuleb tagada nende piisav apoliitilisus, teiseks peab neis olema piisavalt analüütilisi ja strateegilisi teadmisi ning kolmandaks peavad olema välistatud korruptiivsed erahuvid.
Praegustes nõukogudes tuleb hakatuseks plats puhtaks teha. Äriühinguid ei ole vaja politiseerida ega nõukogu kohtadega käsilasi tänada ja järelkasvu premeerida. Munitsipaalfirmade nõukogude moodustamise alused peavad olema läbipaistvad ja avalikkusele arusaadavad. Liikmed võiksid pärineda kolmest üksteist tasakaalustavast ringkonnast, mis vastaks eelpool nimetatud väljakutsetele. Need ringkonnad oleksid professionaalsed linnaametnikud, erialaorganisatsioonide esitatud ettevõtjad ja alles siis munitsipaalpoliitikud nii koalitsioonist kui ka opositsioonist.
Linnaettevõtete omanikupoolne majandamine vajab analüüsi ja järelevalvet. Investeerimis- ja dividendipoliitika peab olema ettevõtte jaoks selge ja omanikuga kokku lepitud. Heaperemehelikku majandamist saavad järjekindlalt tagada vaid asjatundlikud linnaametnikud.
Strateegilist haaret ja ettevõtlusalaseid eriteadmisi annavad ettevõtluskogemusega nõukogu liikmed. Välistada tuleb nende huvide konflikt ja varjatud kõrvalhuvid, et nõukogudesse ei satuks lojaalsete nõunike ja referentide asemel erakondade suurrahastajad ja linnalt röövellikud lepingud pälvinud ärimehed. Selle vältimiseks peab linnavalitsus tegema koostööd erialaorganisatsioonidega, et leida üles pädevad ja kogenud ettevõtjad, kelle puhul puuduvad põhjendatud kahtlused varjatud erahuvide osas.
Suuremate munitsipaalettevõtete nõukogud võivad vajada sidet poliitilise linnavolikoguga. Tagada tuleb ettevõtete stabiilsus ja sõltumatus linnavalitsuse vahetumistest. Seetõttu peaks olema elementaarne, et nõukogusse nimetavad oma esindaja nii volikogu koalitsioon kui ka opositsioon. Poliitilise side loomiseks piisab nõukogus vaid mõnest poliitikust ning nende osakaal ei pea ületama kolmandikku.
Tallinna linnaettevõtete parteivalitsejate lüpsilehmadena kasutamine ei ole kellelegi saladuseks. Niisugune ettevõtjate ebavõrdne kohtlemine peletab pealinnast investeeringud ja tõrjub töökohad.
Erkki Raasuke jätkas eelmisel nädalal politiseeritud riigiettevõtete kritiseerimist ning pakkus välja kava nende juhtimise korrastamiseks. Kui Raasuke leiab, et parteistatud riigiettevõtted lähevad maksumaksjale aastas maksma 100 miljonit eurot, siis Tallinna puhul on see vähemalt paarkümmend miljonit eurot. Nii palju võiks linnaeelarvesse raha säästa.
Riigiettevõtete näitest on näha, et ühe erakonna asendamine uutega avalikke ettevõtteid lahti ei parteista. Erakonnad vajavad neid oma võimu kindlustamiseks. Lahti parteistamise tahe saab tulla vaid väljastpoolt kartelliparteisid.
