Jelena Kalbina: Tähelepanu iga hinna eest
Kõige kindlam on olla vana tegija, kes juba aastaid inimestele teada tuntud ning on koondanud enda selja taha hulga järgijaid. Nende koht on ka oma erakonna edetabelite tipus ja oma valijate meeles ning võib arvestada tugeva tulemusega eeldusel, et võimul olles pole midagi kõvasti viltu läinud.
Heaks lähtepositsiooniks on ka akadeemiline kõrgtase või äriinimeste eliit, sest oma eelneva tegevusega on tõestatud, et sihikindel töö viib tippu ja järgijad võivad arvestata tugeva liidriga, kellega koostöös sünnivad edulood. Siia hulka võiks lugeda ka suurte riigiorganisatsioonide juhid, kes tunnevad maastikku kus neil vaja tegutsema hakata ja on ühtlasi ka oma tegevusega valijatele silma jäänud.
Kasulik on ka tuntus ning kui see on saavutatud hea rahvamehe auraga, nagu näiteks Matverel ja Tättel, siis võib sellegi positsiooniga edu saavutada valijate hulgas kes sõbralikku omameest piisavalt kompetentseks hindavad. On veel ka sportlased ja lauljad, aga see kategooria kipub juba poliitetturiteks kätte.
Kui aga kõike eelloetletud pole, siis tuleb ideedega tulla. Heaks näiteks oleks ehk Respublica, kes lubas kõik laiali pühkida ning uue äraostmatute riigimeeste põlvkonna luua, aga nendegi ramm rauges.
Kõlbavad ka rohelised ideed või veel midagi, mis rahvale hingelähedane ja uudne. Kui aga sedagi pole siis tuleb vajutada ühiskonna madalamatele instinktidele, et keegi varastab sinu raha, ning siis kritiseerida kõiki võimulolijate samme ise nendele vastandudes.
Seega siis on härra Eerik-Niiles Kross valinud ainuvõimaliku tee isikule, kellel ülaloetletud boonused puuduvad ja ka ideid napib.
Kisades kõvasti ning loosungeid lehvitades, et iga pere taskust on kadunud 1000 eurot, saab tagasisidet küll. Vaatamata sellele, et Tallinnas on paljud pered, kes pole sellist summat kunagi käes hoidnud, mõtlevad nemadki, et „lubage, kus minu raha on?“ Aga siis algab tüütu osa, arvutused ning tõestused ja orienteeruvalt ühes aastas kaduva 110 miljoni euro, vanas rahas üle pooleteise miljardi krooni, ülesleidmine polegi nii lihtne. Tuleb rääkida udujuttu teenimata tulust ja spetsiaalselt kehvemaks muudetud majanduskeskkonnast, kus näitena jättis ärimees linnahalli ostmata.
Res Publica paroodia
Laskmata karunahkade bisnessis oleme me kõik tugevad, umbes nii, et oleks ma ikka seekord ostnud loteriipileti ja oleks see siis miljon eurot võitnud, siis oleks ma alles elama hakanud.
Meediasse trügimisel on Eerik-Niiles Kross siiski tubli. Igal avamisel, kus linnavõim midagi rahvale üle annab, on tema oma sõnumiga kohal ning jääb üle vaid imetleda järjekindlust kuidas kõikidest kellaaegadest ja võtteplatsidest ülevaade saadakse. Aga eksluurajana peabki ta selles tugev olema.
Siis aga kui meedia tähelepanu on saavutatud ning mustkunstniku suurima triki ootuses trummipõrin vaibunud, tuleb suu lahti teha ja asjast rääkima hakata. See aga on juba teine valdkond mis vajab põhjalikku ettevalmistust ja teadmisi või siis kasvõi omaenda programmi tundmist või üldse aru saamist mis sõnumit tuldi edasi andma.
Kui vaadata videokokkuvõtet IRL´i valimisnimekirjade üleandmisest või tutvuda Eesti Ekspressis 19.septembril ilmunud rindejuhi looga, siis on tükk tegemist, et mõista mida siis sõnumina, mis meenutab Res Publica paroodiat, üritatakse täpselt edasi anda. Ilmselgelt ei ole tema taustatiim väga püüdlik olnud kirjameestena ja faktide uurijatena ning kõnekunsti annet pole lihtsalt antud.
Mida ta siis lõpuks lubab? Krossil on valmis lausa seitsmepunktiline platvorm, õigemini plaan, kuidas Tallinna „korruptsioonist vabastada.“
Esimese punktina lubab ta vaadata üle kõik linna sõlmitud lepingud ja anda kõik tema arvates kahtlased dokumendid ajakirjandusele uurida.
Tallinna linn nagu ka Eesti riik toimib seaduslikel alustel, kus ühes otsas valvavad seaduse loojad ja teiselt - täitmist jälgivad organisatsioonid. Kõik eelarvega seonduv ning linna tehingud on kättesaadavad nii ajakirjandusele kui ka võimalikele uurijatele.
Väitele, et toimetatakse midagi ebaseaduslikku, on lahend lihtne, meil on olemas politsei on kohtusüsteem. Kui on kahtlused, siis tuleb pöörduda vastavate struktuuride poole ning vaevalt keegi kahtleb, et seal Tallinna osas silm kinni pigistatakse.
Teise punktina lubab ta vabastada meid – linnaametnikke- kohustuslikest maksudest parteikassasse. Kuid vaevalt kedagi vabastada vaja on, - linnavalitsuse töötajate töökohustuste hulka ei kuulu annetuste tegemine, kui sa oled aga erakonna liige, siis peab käituma vastavalt erakonna põhikirjale. Liikmeks olemine või mitteolemine- on iga otsustaja enda valik.
Kross lubab sulgeda kõik linna infokanalid, kuid meeriks pürgiv inimene peaks justkui mõistma, et linnakodanikele info toomine peab olema iga võimu eesmärk ning see peaks olema kättesaadav nii jõukatel kui ka vaesematel. Selleks ilmuvadki tasuta infolehed ja on ka televisioon. Kuna kommenteerimine oli ajakirjanduse väga kõvasti luubi all ning tulemusena ei õnnestunud välja selgitada eksisteeriva kommentaatorite armee olemasolu, siis pole ka kedagi likvideerida.
Neljandas punktis toodu kohta ma ütleksin lausa: „Tubli! Hea mõte!“. Sellest lubadusest tuleks küll igav show, aga kui kõik arhiveerida, siis saab alati tagant järele üle vaadata, kes oli kohal ja mida otsustati ning tuleb siis ka lõpetada jutud võimalikest salatehingutest. Nii et ka mina olen e-registrite arendamise poolt.
Pakkudes koostöös õiguskantsleri ja prokuratuuriga õiguslikku kaitset korruptsiooni paljastanud linnaametnikele vihjab Kross ilmselgelt praegusele õiguskaitseorganite saamatusele. Mina olen siiski teist meelt. Eesti õiguskaitseorganid on aastast aastase teinud tublid tööd ja see kajastub ka tema enda kireva mineviku lahtivalgustamisel. Eesti riik suudab kindlasti pakkuda õiguskaitset kõigile oma kodanikele kes on mingi kuritöö tunnistajateks.
Enne tegutsemise ja seejärel mõtlemise tagajärjed
Kross lubab rahalist hüvitist kõigile neile, kes on nõus avalikustama linnavalitsuse korruptiivseid ja raiskavaid tehinguid. Möödunud nädala (19.09.2013) Eesti Ekspressi intervjuus täpsustab Kross, et tema peab selle all silmas, et on valmis maksma 10% reaalselt linnale tagasitoodavast rahast. Eesti Vabariigis saavad raha tagasi tuua kohtud, kohtutäiturid, politsei. Seega siis vajab lubadus täpsustamist.
Programmi lõpp aga läheb juba veidi käest ära. Kuna lubadus panna välja igakuise uuriva ajakirjanduse preemia ajakirjanikele, kes uurivad ja paljastavad korruptsiooni ja raiskamist, on plaanis viia täide pärast valimisi, juhul kui Kross on linnapea, siis peab ta raha maksma enda tegevuse uurimise eest eeldusel, et kuriteod olemas on või siis pannakse rahale mingisugune silt külge, et keda võib uurida ja keda mitte?
Eerik-Niiles Kross on tegudeinimene. Eesmärk pühendab abinõu, kui midagi on vaja korda saata ja sirget teed selleks pole, siis tuleb minna kõveralt. Aga enne tegutsedes ja pärast mõeldes tuleb teinekord tagajärgedega tegeleda, milleks on viisakeelud, tagaotsitavaks kuulutamine, uurimised, ülekuulamised, - rada, mida ta on juba varasemalt läbi käinud.
Kindlasti saab väita, et need olid kõik välisagentuuride või Keskerakonna sepitsused, aga kui vaadata viimast aastat Eesti seadusruumis, siis 11 määratud liiklustrahvi räägib selget keelt arrogantsest suhtumisest siinsesse seadusandlusesse.
Linna juhtimine on aga keerukas, inimesi armastav ja seadusi austav väljakutse ning pea ees tormamine ei ole jätkusuutlik. Ilmselt peaks ta siiski mõtlema mõne sobivama töö peale nagu näiteks tsirkuse direktor. Eeldusel, et ka seal ei pea kõnet pidama.
