Maarja küla on suurima metsaühistu 500. liige
Maarja küla juhataja Ly Mikheim ütleb, et Põlva Metsaomanike Seltsiga otsiti kontakti, saamaks metsa majandamiseks asjatundjatelt abi.
Põlvamaa metsad on Kesk-Eesti inimese silma jaoks võimsad. Intellektipuudega noorte inimeste kodu, väga hubane ja väga sõbralik Maarja küla piirneb mitmest küljest kõrge metsaga. See on seitsme hektari ulatuses külale renditud riigimets, mis ühtlasi ka samblike ja sammalde vääriselupaik.
Samas kõrval on kolm hektarit oma metsa, mis seotud küla aluseks oleva Haavasaare taluga. See suuresti loodustekkeline segamets on koosseisult teine, vajab majandamist ja hooldamist. Samas kaunistavad küla põlispuud, võimas tammeallee jms – Haavasaare talu on omal ajal tegutsenud turismitaluna. Kuna põld ära ei toitnud, pakkus siinne talupere eelmise sajandi esimesel poolel Pihkvast, Petserist ja Peterburist pärit linnasakstele puhkamisvõimalusi...
Populaarne matkarada
Maarja küla juhataja Ly Mikheim viib meid hiigelmõõtudes kuuskede-mändide alla ja näitab laia, ka ratastooliga läbitavat rada, kust õige pea keerab ära laudtee, mis samuti lai.
Ta jutustab, et mets renditi külale viiekümneks aastaks 2003. aastal. Küla elukeskkonna kujundamine on toimunud küla ja kohalike inimeste (metskond, omavalitsus jt) koostöös. RMK pool (nimepidi nimetab Ly Mikheim tuntud metsameest Ain Erikut) on asjasse suhtunud inimlikult ja mõistvalt, mis on andnud külale võimaluse renditud metsa ka kasutada. See tähendab näiteks, et koostöös Tartu keskkonnahariduskeskusega on sinna rajatud õpperada.
“Õppematerjalid on mõeldud eelkõige algklassidele, sobivad ka lasteaedadele ja puuetega lastele kuni põhikooli lõpuni. Meie tegevusjuhendajad, lähikonna koolide õpetajad ja ka me oma küla üks elanik tegid läbi vastava koolituse,” räägib küla juhataja.
Küla elanikest Heigo Soo, kes on süvenenult loodusehuviline, on nüüd siis kohalik matkajuht, kes tihti matkal huvilisi saadab. Matkaraja teabepunktid pole ainult loodusest. Näiteks on ühte kohta kokku kogutud inimeste metsa jäetud asju, mille juures selgitav tekst, et need on, mida loodusesse jätta ei tohi. Ühes teises rajapunktis on lastele mõeldes sisse seatud korv, kuhu käbisid loopides võib harjutada oma visketäpsust.
Peale selle, et rajal tarkust juurde saab, kasutatakse metsa ka niisama jalutamiseks või seente ja marjade korjamiseks ning need metsasaadused jõuavad kõikide küla elanike toidulauale.
RMKga on samas kokkulepe, et murduvad puud jäävad küll metsa maha, nagu vääriselupaigale kohane, kuid ohtlikult, näiteks teiste puude võradesse rippesse jäänud puud tohib kõrvaldada. “Meie küla elanikel on tihti ka füüsiline vorm nõrk ja me ei tohi jätta siia ohtlikke puid, mis võivad kellelegi kaela kukkuda,” kommenteerib Ly Mikheim. Ta lisab, et selles metsas käiakse üsna aktiivselt.
Kuuskedele valgustust
Kui Maarja küla juhataja küla omas metsas poolnaljaga ütleb, et kolmehektarine metsaomand on ikka väga väike, sekkub Põlva Metsaomanike Seltsi juhatuse liige Tarmo Lees, kelle sõnul seltsi väikseima omandiga
liikmel on metsa vaid 0,2 hektarit. “Kuni viie hektari suuruse metsaomandiga omanikke on Eestis ikka väga palju,” nendib ta, märkides, et samas muidugi nii väikese metsa puhul pole külal mõttekas endale eraldi metsaspetsialisti palgale võtta.
Ly Mikheimi sõnul on külal oma metsaga seotult praegu kaks konkreetset muret. Esiteks on väikesele raiesmikule istutatud kuused jõudnud ikka, kus rohtu tallata enam ei saa ning tuleks teha valgustusraiet, mille tarvis endal teadmisi napib.
Teiseks loodab küla paremat lahendust oma küttepuuprobleemile – maaküttele lisaks tuleb kasutada halukatlaid ja igal aastal käib küttepuude varumine, ost, saagimine-lõhkumine, mis toimub talguliste abil, kuid kogu see pool peaks olema paremini korraldatud.
“Mõlemad mured on sellised, mille lahendamisel metsaselts saaks kaasa aidata,” kinnitab Tarmo Lees (näiteks on metsaseltsil oma halumasin, mida liikmed saavad vajadusel kasutada). Koos uuritakse Maarja küla metsamajandamiskava ja jõutakse juba sinnagi, mida veel metsas teha tuleks ja mis töö puhul on võimalik ka toetusi kasutada.
Tarmo Lees ütleb muu hulgas, et üks koostööpind on ju Maarja küla metsa õpperada – Põlvamaa koolide lapsi on ikka mujale, näiteks Sagadisse metsa õppima viidud, kuna Maarja küla õpperajast pole teavet olnud.
Valgete lehtedega tammed
Ly Mikheim jutustab, et hiljuti käis külas terviseameti esindaja, kes küsis, kas külas on vaja sisse seada nn eraldusruum. “Mina vastasin, et seda meil ei ole tarvis,” ütleb Mikheim. “Esiteks on igaühel oma tuba, kuhu saab minna, kui teistega suhtlemine närviliseks muudab. Teiseks on olemas tundetuba, mis pole mitte eraldatud ruum, vaid tuba, kus masseerimine, vesivoodi, hea muusika. Ja kolmandaks on meil olemas mets, kuhu saab igal ajal minna kas üksi või koos oma tegevusjuhendajaga, kellele võib seal kõik oma mured ära rääkida.”
Juhataja rõhutab, et kogu looduskeskkond, mille keskel küla hooned asuvad, on väga rikkalik ja see tuleb ainult kasuks. “Meil on siin tõepoolest kõike alates seentest, metsloomadest ja lõpetades näiteks roomajatega, kes on ka liigiti kõik esindatud.”
Juba mainitud loodusehuviline Heigo Soo teeb paljudele silmad ette oma põhjalike teadmistega looduse kohta. Ent küla elanike seas on näiteks ka ebatavaliselt hea joonistamiskäega Jaan Lehiste, kelle erihuviks on just putukad.
Kui jutt lähebki põnevale loodusele, räägib Heigo Soo meile, et Maarja küla metsas kasvab juba mitu suve valgete lehtedega noori tammesid, mille juurest on leitud ka valgeid kukeseeni. Sügiseks tammede lehed taas tumenevad ja koltuvad sarnaselt tavaliste lehtedega, kuid järgmisel suvel on need jälle valged roosakaks värvunud lehevarte otsas.
“Tartu keskkonnahariduskeskuse inimesed viisid neid valgeid lehti ka teadlastele uurida,” ütleb Heigo Soo. “Tehti kindlaks, et põhjus on ainepuuduses, kuid seda, mis ainega just tegu on, ei teata.”
Esialgu raamatud
Tarmo Lees kingib metsaseltsi poolt Maarja külale kaks potis jugapuutaime. Peale selle on tal kaasas mitut sorti metsanduslikku õppekirjandust. Kõikidele küla elanikele on kingituseks kuusekujulised helkurid.
“Esialgu see, kuid kohe vaatame, kuidas edasi,” nendib ta sel tutvumisretke päeval. Ta ütleb muu hulgas, et Maarja küla on nüüd Põlva Metsaomanike Seltsi 500. liige, kuid samas liikmete arv kasvab edasi. Tolleks päevaks oli seltsile juba kümmekond liikmeks astumise avaldust juurde tulnud, nii et võib öelda: liikmeid on üle 500.
Maarja küla
- On sihtasutus, mille asutasid 2001. aastal Tartu Maarja kooli lapsevanemad, õpetajad ja Tartu Toome Rotary Klubi koos hulga toetajatega.
- Sihtasutuse peaeesmärgiks seati rajada kodu kuni 50-le intellektipuudega noorele.
- Nüüdseks on see kodu olemas Põlvamaal Kiidjärve külas
ja seal elab praegu inimesi 19.–36. eluaastani.
- Elatakse viies väga mugavas peretüüpi elumajas ja peale selle on olemas vanast talumajast ümber ehitatud peamaja.
- Külale kuulub endise Haavasaare talu süda, mille maade hulka jääb ka 3 hektarit metsamaad.
- RMK on külale rentinud veel 7 hektarit metsamaad.
Allikas: www.maarjakyla.ee
SULIDE TEMP
Nurjunud maadevahetus
- Maarja küla on üks neist maaomanikest, kes maid liigkasupüüdlikult vahetanud sulide pärast kannatada sai.
- Enne maavahetusskandaale ja maade vahetamise võimaluse lõppemist oli külal Haavasaare talu endise omanikuga kokkulepe, et küla saab endise talu maadest veel 10 hektarit ja endine omanik selle eest vahetusmaa Jõgevamaale, kus on tema elupaik.
- Omavalitsuse kulul jõuti see 10 ha juba välja mõõta ja nimetada Maarja kinnistuks.
- Külale oleks lisamaa andnud võimaluse oma majapidamist laiendada, mägiveisekasvatust rajada jms.
- Kahjuks maadevahetus lõppes ja nüüdsed seadused ei võimalda enam niisugust kõiki pooli rahuldavat kokkulepet.
Allikas: Ly Mikheim
