Kui me eneseimetlus varjutab ideaalid
Teater NO99 on armas, ideaalid on armsamad: Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi suurprojekti ”Ühtne Eesti” kajastav dokumentaal ”Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha” oleks võinud sel kujul olemata olla.
Hea dokumentaalfilmi tunnuseks on distants, kõrvalpilk, poleemika vaadeldava nähtusega. Ojasoo ja Semperi filmis seda distantsi ei esine.
Naljakal kombel nähtub Ojasoo teater filmis kirutud parteikontorina: koosolekuil ei esine sisulist diskussiooni, suur juht kõneleb, demagoogiaeksperdid nõustavad ja trupi ülejäänud liikmed kuulavad ning täidavad kriitikavabalt neile antud rolle. Näeme kokkuhoidva, õilsa kultuuripere heroilist teekonda läbi poliitika pasamere.
“Ühtse Eesti” projekt põhjustas erakordselt suurt ühiskondlikku erutust. Kes oskab ühiskonda sobival hetkel (valimiste eel) õigesti erutada, sellele kuulub võim vaatemänguühiskonnas. Teater on suuresti publiku emotsioonide ja tähelepanu juhtimise kunst, teatriprofessionaalid on elukutselised erutajad.
Ent “Ühtse Eesti” eesmärk ei olnud erutust poliitiliseks võimuks vahetada (erakond jäi ju asutamata) ega ka lihtsalt tähelepanu püüda (üritus väljendas selget moraalset positsiooni), vaid teadvustada valijale tema erutumise asjaolusid, seda, kui tühi ja tähendusetu võib olla pelgal õhinal või pettumusel põhinev poliitiline valik.
Ühiskonnakriitiline kunst ei tohiks omaks võtta poliitikute juures taunitavat messianistlikku suhtluspositsiooni, muidu kaotab ta mõtte ja saab osaks sellestsamast mina-osutusin-valituks-mängust, mis me avalikkust kummitab.
Filmiga on sama häda mis meie poliitikutegagi: eneseimetlus varjutab ideaalid. Edu korrumpeerib, ka kõige õilsamad: Ojasoo mõjub siin nagu tüütu inimene seltskonnas, kelle jutust jääb meelde, kui lahe ta on ja kui lahedad sõbrad tal on; isegi kui tegelikult aetakse õiget asja.
Seetõttu soovitangi “Ühtse Eesti” projekti kajastavat dokumentaalfilmi vaadata distantsilt, harjutada filmi vaadates sedasama kriitilist mõtlemist, mille puudumist Ojasoo teater täiesti põhjendatult viimastel aastatel on vaatajale-valijale ette heitnud.
See aga ei tähenda, et “Ühtse Eesti” moraalset ja valijakriitilist positsiooni peaksime väärtusetuks pidama. Vastupidi, valijad ja vaatajad peavad loobuma passiivse publiku rollist ja võtma vastutuse selle eest, et meie passiivne heakskiit nii võimulolijaid kui teatraale korrumpeerib.
Kui unistame sellest, et meid esindaks mõtlevad inimesed, peame ise mõtelda viitsima. See on tegelik poliitika ja valik. Kõigepealt valime iseenda ja siis valitsuse.
FILM
“Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha”
- Autorid Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper.
- Režissöörid Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper.
- Produtsendid Piret Tibbo-Hudgins ja Rein Kotov.
- Monteerijad Rein Kotov ja Ene-Liis Semper.
- Operaator Rein Kotov.
- Helirežissöör Harmo Kallaste.
- Helioperaatorid Kristian Miilen ja Mart Otsa.
- Allfilm koostöös teatriga NO99 ja ETVga 2013.
- Dokumentaalfilm, 98 min.
