Meenutus: Eesti pesapallikoondis võitis 20 aastat tagasi Euroopa noorte meistrivõistlustel pronksmedali
Keilasse tõi pesapallipisiku kooli kehalise kasvatuse õpetajaks ja treeneriks tulnud Jaanus Väljamäe. Aastapäevausutluses räägib ta sellest täpsemalt.
Kust pärineb mõte hakata Keilas mängima pesapalli?
Pesapalliga tutvusin üliõpilasena Tallinna Pedagoogilises Instituudis õppides. Minu õpetajaks oli legendaarne tennisetreener Evald Kree. Tema oli noorena, esimese Eesti Vabariigi ajal seda mänginud. Mulle hakkas mäng kohe meeldima. Koolitundides ja kergejõustikutrennis mängisin lastega soome pesapalli lihtsustatud varianti.
Millal saite selgeks ameerika pesapalli reeglid?
Ameerika pesapalli reeglid sain selgeks 1987. a kursustel, mida juhendas Jaan Martinson. Ameerika pesapall oli saanud olümpiaalaks ja nõukogude spordisüsteem alustas pesapalli propageerimist. Eestis oli vedajaks spordiühing Kalev. Võimalusi tuli juurde ja enda huvi kasvas ning nii vahetasin kergejõustikutreeneri ameti pesapallitreeneri vastu välja.
Mis tundega uus mäng õpilaste ja lastevanemate poolt vastu võeti?
Lapsed võtsid mängu kohe omaks. Pesapall erineb teistest sportmängudest selle poolest, et ta ei ole koormusmäng. Seda võib pikalt mängida, ka poisidtüdrukud koos. Mulle õpetajana oli oluline see, et ka kehaliselt tavapäraste või nõrgemate võimetega lapsed saavad selles mängus teistega võrdselt kaasa lüüa. Jalgpallis on tavaline, et trenniässad mängivad omavahel ja nõrgemad hoiavad platsil nurka ning püüavad tugevamaid mitte segada.
Pesapallis on kõik võrdsed - löömas käivad kõik järjekorras ning platsil ei tea kunagi, kuhu pall löögist lendab. Tavapärane oli ka see, et mõni mittesportlik poiss tabas palli paremini kui kossu- või vutiässad.
Palju oli neid, kes mängima hakkasid?
Huvilisi oli kohe palju. Sel ajal ei olnud spordialade valik Keilas suur. Sportmängudest tegutses vaid üks jalgpallirühm. Seetõttu oli lihtne parimad poisid trenni saada.
Mis oli raskem, kas mänguvõtete õppimine või hilisemad treeningud?
Kõige raskem oli , et ma ise ei teadnud ka sellest mängust piisavalt. Sellega kaasnes, et esimestel võistlustel tuli vastata laste küsimustele, miks siin võistlustel teistmoodi mängitakse kui Keilas.Samuti oli raske hankida pesapallivarustust.
Mina alustasin ühe meeste kurika ja väikeste kummipallidega.
Treenerite arengule aitasid palju kaasa ameerika treenerid, kes käisid Eestis seda mängu õpetamas ja tõid ka kasutatud varustust kaasa.
1991. aastal olin juba sellisel tasemel, et sain võimaluse töötada suvel pesapallitreenerina Ameerika Ühendriikides New Jersey College'i suvelaagris.
1994. aastal oli mul võimalus koos kahe Keila poisiga sõita Jaapanisse maailma pesapallilaagrisse, kus osalesid lapsed ja treenerid 22 riigist.
Millal olid esimesed võistlused?
Võistlema hakkasime kohe. See on sportmängudes oluline osa. Võisteldes õpid mängu kõige kiiremini. Esimesel põlvkonnal oli kõige raskem, sest treener oli „roheline" ja varustus algeline.
Edasi läks aga kõik väga kiiresti paremaks. Kui alguses olime teistele „peksupoisteks", siis juba järgmine vanuseklass hakkas vastastele hambaid näitama ning 1980/81 sündinud poisid olid juba Eestis kindlalt parimad. See lend alustas ka Euroopa vallutamist. Alguses osalesime Little League Euroopa karikavõistlustel. Need olid väga rasked võistlused, sest enamikes Euroopa riikide võistkondades mängisid vastavas riigis teenivate ameerika sõdurite lapsed, kes olid pesapalliga koos üles kasvanud. Idabloki riikidega oli lihtsam võistelda, sest nendega olime enam-vähem võrdsel stardipositsioonil.
Eredamad hetked pesapalli võistlustelt, treeningutelt jm?
Euroopa meistrivõistlused kuni 12-aastastele poistele 1993.a Itaalias Livornos oli Eesti pesapalli ja üldse Eesti spordi üks tipphetki. Seal mängis Eesti koondis välja kolmanda koha. Need olid ametlikud tiitlivõistlused, kuid tolleaegne spordikomitee ei tahtnud meie saavutust tunnistada. Küll tegi seda aga ajakirjandus. Eesti Päevaleht avaldas järjejutuna ülevaateid võistlustest. Ajakirjanike poolt valiti ka aasta treenerid ja mind valiti 1993.a Eesti treenerite paremusrea viiendale kohale. Selle saavutuse taga olid põhiliselt Keila poisid, kes moodustasid enamuse koondisest. Kõige olulisemat rolli pesapallis mängivad söötjad ning kõige olulisemates mängudes olid söötjateks Keila poisid Indrek Lepikult ja Marek Stahhov. Eesväljaku parim oli Aivar Pajupuu ning tagaväljaku liidrid Timo ja Tanel Suslov. Emotsionaalselt võib kõrghetkeks pidada mängu Venemaa vastu. Me olime alles oma iseseisvuse taastanud ja võit suure naabri üle oli ikka väga magus. See võit andis meile alagrupis teise koha ja pääsu poolfinaali. Seal tuli vastu võtta kaotus Itaalialt, kuid kolmanda koha mängus alistasime kindlalt Tšehhi võistkonna.
Kas omaaegsetest pesapallipoistest keegi veel mängib?
1995/96 algasid pesapalli jaoks rasked ajad. Teised Eesti klubid lõpetasid tegevuse ja sportmängu on väga raske elus hoida, kui puudub mänguvõimalus. Poisid leidsid teised spordialad ja pesapalli mängisime vaid kehalise kasvatuse tundides. 2006.a , pärast pea kümneaastast pausi tekkis poistel jälle mängusoov ning hakkasime hobikorras harjutama. Taastasime kontaktid Leedu, Läti ja Soome mängijatega ning pesapall sai taas jalad alla. Ka Eestis lisandus klubisid ning võisime jälle korraldada Eesti meistrivõistlusi. Praegu tegutseb Eestis 3-4 pesapalliklubi. Aga kandepind on päris kitsas, noori peale ei tule ja seetõttu jääb pesapall Eestis tagasihoidlikuks spordialaks.
Kas pesapalli oli Keilas ka varem mängitud?
Minu jaoks on see väga põnev teema ja ma uurisin Keila spordiajalugu Harjumaa Muuseumi abil. Seda huvi tekitas üks põnev seik. Nimelt tuli üks poiss aastaid tagasi trenni ja ütles, et tal on kodus ka pesapallikinnas. Selgus, et tema vanaisa oli 1930ndatel Keilas pesapalli mänginud. See kinnas on nüüd kõigile vaatamiseks Keila Tervisekeskuse spordiauhindade vitriinis. Seal on võimalik näha ka teisi pesapalliauhindu, kaasa arvatud Euroopa meistrivõistluste kolmanda koha karikat ja medalit.
