Tõnis Kõiv: Inimesed väärivad pääsu Ülemiste järve kallastele

Tallinn-Tartu maantee on liikluseks avatud hoolimata sellest, et pea iga nädal juhtub sel teel mõni õnnetus või keegi rikub reegleid. Maanteed hooldatakse, toimub järelevalve, paigaldatud on kaamerad ning asi toimib.

Nii nagu keegi ei suuda garanteerida õnnetuste või inimeste väärkäitumise lõppu maanteel, ei saa ka Ülemiste järve kaldal asuval teel väärkäitumist välistada. Analoogselt maanteega on võimalik riskid maandada ühiskonna jaoks talutava tasemeni.

Ülemiste järv asub Tallinna kaguosas Kesklinna linnaosas. Järvealune maa kuulub Tallinna linnale, aga järve ümbruse mets on seni reformimata riigimaa. Ehk siis riik ei ole veel otsustanud, kas täna suures osas sanitaarkaitsealaks olev maa jääbki riigile või antakse kellegi teisele, näiteks Tallinna linnale. Tänaseks on selle maa endale saamiseks taotluse esitanud nii linn kui ka Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK).

Kui suur on veevaru?

Tallinna pinnaveehaardesüsteemi veevaru suurus oleneb eelkõige sademete hulgast ja selle jaotusest aasta peale. Süsteemi veevaru arvutamise aluseks on 95% tõenäosusega sademetevaene aasta, s.t. pikal vaatlusandmete real põhinev ja veemajandusaasta arvutuslike vooluhulkade jaotuse alusel koostatav veebilanss. Praeguse veetarbimise juures on 95% tõenäosusega ka sademetevaesel aastal pinnaveehaarde  veevaru piisav. Keskmise sademeterikkusega aastal kasutatakse ära ca 50% süsteemi võimalikust veevarust.

Ülemiste järve pindala on 960 hektarit. Suuruselt on see kolmas järv Eestis ja seal on hinnanguliselt 15,8 mlj m3 kasutatavat vett. Et suurendada Tallinna joogivee varusid ja parandada vee kvaliteeti, on aegade jooksul ehitatud kanaleid, mille abil suunatakse Ülemistesse mitme jõe ja nendele jõgedele paisutatud veehoidlate vesi. Sajandivahetuseks oli Tallinna pinnaveehaarde valgla suurenenud sedavõrd, et Ülemiste järve looduslik valgla hõlmab sellest vaid 4%.

Suuremad veetagavarad on Paunküla veehoidla Pirita jõe ülemjooksul mahutavusega 9,9 mlj m3 ja Soodla veehoidla Soodla jõel mahutavusega 7,4 mlj m3.

Tallinna päevane veetarbimine on ca 60 tuhat m3, mis teeb aastaseks tarbimismahuks ca 21 900 tuhat m3. Näiteks eelmisel aastal oli lumerohke talv ning  jagus ka sademeid, seetõttu suunati lisavett Ülemistesse vaid paaril nädalal augusti lõpus ja septembri alguses. Muul ajal piisas loomulikust sissevoolust.

Võrdlusmoment Inglismaaga

Eesti delegatsioon külastas Inglismaad septembri lõpus ning AS Tallinna Vesi tuumikaktsionäri United Utilitiesi töötajad tutvustasid meile ettevõtte tegevust ja vaatasime kohapeal üle kaks veepuhastusjaama ja hoidlat - Prescoti ja Rivingtoni.  Üks-ühele võrdlust teisest riigist ei leia, alati on mingeid sarnasusi ja erinevusi.

Prescoti betoonist põhja ja kiviparketist seintega avatud veehoidlas hoitakse juba puhastatud joogivett  10-12 päeva tarbimise mahus. Kuna tegu on pealt avatud hoidlaga siis tuleb vesi enne tarbijatele suunamist uuesti üle puhastada. Ülemiste veepuhastusjaamas liigub puhastatud joogivesi suletud reservuaari enne linna joogiveevõrku pumpamist. Suletud reservuaari maht on ca 1 ööpäeva tarbimine.

Prescoti veehoidla on avalikkusele suletud, sest tegu on juba puhastatud joogiveega ning lisaks oleks klooriavarii puhul ohus veehoidla kallastel viibivad inimesed. Nimelt kasutab Prescoti veepuhastusjaam suures ulatuses kloori ja vastavad mahutid asuvad reservuaari lähedal. Avarii korral on kogu reservuaar ohutsoonis ning ettevõte vastutab otseselt ohutsoonis asuvate inimeste elu ja tervise eest. Tallinna veepuhastusjaamas kasutatakse kaasaegsemat  ja ohutumat veepuhastamise tehnoloogiat (osoneerimist). Kloori kasutatakse vähe ning varud ja seega ka nendega seotud ohud on väiksed.

Rivingtoni veehoidla kaldal on samuti veepuhastusjaam, mis on sarnane Ülemistega. Rivingtoni veehoidla on aiaga ümbritsetud, kuid sellegipoolest on inimeste juurdepääs võimalik. Eraldi rajad on jooksjatele, jalgratturitele, ratsutajatele. Kalamehed võivad kala püüda ning ilma mootorita paadiga võib järvele minna. Kõik on korraldatud ja seetõttu ilmselt külastabki Rivingtoni miljon külastajat aastas. Veepuhastusjaama ümbrus on loomulikult suletum kui ülejäänud veehoidla osa.

Rivingtoni puhastusjaamast pumbatakse puhastatud joogivesi mööda torusid Prescoti reservuaari, osa läheb otse tarbijatele. Meil aga voolab toorvesi mööda avatud jõgesid ja kanaleid Ülemistesse.

Inimtegevuse mõju vee kvaliteedile

Tutvudes AS-i Tallinna Vesi keskkonnaaruannetega tuleb välja, et pinnavee kvaliteet sõltub ilmastikutingimustest - näiteks sademetest, lumesulamisveest, aga ka valgala geoloogilistest tingimustest - rabadest, soodest, karsti- ja metsaaladest  jms. Kui on keskmisest suurem sademete hulk siis uhutakse sadeveega kanalitesse, järve rohkem humiine (huumuse lahustumatu komponent). Lisavee võtmine valgaladelt, mis on suuresti pärit sooaladelt, tõstab toorvee värvust.

Aga kuhu jääb siis inimtegevus?  Eks kindlasti avaldab inimenegi oma mõju. Sõnnikumajandus ja põlluharimisel kasutatavad väetised kipuvad mõnikord jõudma sadeveega kanalitesse ja järvegi. Aastatega on vähenenud otsese reovee juhtimine kanalisse ja sellest tulenev lisareostus.

Milline mõju vee kvaliteedile on järve kaldal jalutamisel? Terve mõistuse ja loogikaga võttes ei mingisugust. Juhul, kui inimene vette ei lähe ja veega üldse kokkupuudet ei oma, liigub „kondiaurul" siis mõju veele puudub.  Üksikuid erandeid tuleb vaadelda kui õnnetusi Tallinn-Tartu maanteel. Neid juhtub, aga ega siis elu sellepärast seisma ei jää.

Meenutades, kolm aastat tagasi tegi järvejääle hädamaandumise lennuk. Kõik lõppes õnnelikult ja Tallinna Vesi teatas juba enne kui lennuk oli kaldale sikutatud, et tallinlaste joogivee puhtus on jätkuvalt garanteeritud.

Põhiline vee sissevool toimub Ülemistesse mööda Pirita-Ülemiste kanalit, mis suubub järve just lennujaama juurest ehk idakaldalt. Sealsamas lähedal on ka veepuhastusjaam, asudes põhjakaldal.

Plaanitav promenaad asuks järve lõuna-ja läänekaldal ehk siis kilomeetrite kaugusel veepuhastusjaamast. Vahemaa on oluline juba vee isepuhastusvõime seisukohast. Veelgi tähtsam on mõista, et vee sissevool ja väljavool asuvad suhteliselt lähestikku, promenaadi ala aga eemal.

Joogivette on inimesed alati teatud mõistliku aukartusega suhtunud ja meeles tuleb sedagi pidada, et ega plaanitav promenaad ei ole mingi metsik matkarada. Promenaad on osa linnalisest keskkonnast, kus liikumine on korraldatud  läbimõeldult, tagatud on hooldus ja järelevalve. Promenaadil on prügikastid, samuti mitmes keeles sildid selgete käitumisreeglitega. Järve kaldale pääsemist võimaldavad väravad tuleb ehitada sellisteks, et mootorsõidukiga läbi ei pääse. Küll aga jalgsi, jalgratta ja lapsevankriga. Nii nagu enamus avalikke rajatisi arenenud maailmas, avatakse sissepääs Ülemiste promenaadile päikesetõusuga ja suletakse päikeseloojangul.

Aga kes maksab?

Eelnevalt sai nimetatud mitmeid asju (väravad, prügikastid jmt), mis ühekordset investeeringut vajab ning lisaks on vaja pidevalt katta hooldamise kulu. Tavaliselt katab sedalaadi kulutused maaomanik ja/või avaliku teenuse tellija. Inglismaal katab Rivingtoni veehoidla ümbruse korrashoiu kulud maaomanik. Meilgi võiks samamoodi olla. Kindlasti paneb oma õla alla ka Rae vald, kes on huvitatud oma elanike elukvaliteedi tõstmisest. Kuna Tallinna Vesi ei ole järveäärse maa omanik siis ei pea nad otseselt mingeid kulutusi tegema ning seetõttu puudub vähimgi alus spekuleerida veehinna tõusu üle pärast järvekallaste avamist.