Andres Herkel: Võimu võtmiseks Tallinnas on vaja vähemalt nelja osapoolt

Savisaarelt ainuvõimu võtmine Tallinnas on võimalik, kuid ainuüksi Reformierakonna, IRL-i ja sotsiaaldemokraatide panusest jääb siin väheks.

See on võimalik vaid siis, kui künnise ületab ka tugevaim formeerunud valimisliit ehk Vaba Tallinna Kodanik. Veel parem on see, kui erakonnad võtavad üle vabade kodanike teesi linnavõimu depolitiseerimisest ja detsentraliseerimiseks nõnda, et edaspidi on jäme ots volikogu ja halduskogude käes.

„Kolmeraudse" saates esindasid kolm linnapeakandidaati praeguse juhtimisstruktuuri jätkumist selle vahega, et kolmekesi tuleb Savisaarelt võimupirukas käest võtta. Vaatleme, kui vettpidav nende soov tegelikult võiks olla.

Varasemad valimised kinnitavad, et Keskerakonnale on võimalik pigem vastu saada vähemalt nelja jõuga, mitte kolmekesi. Tulemus võib esmapilgul üllatav olla, kuid ilmselt aitab suurem hulk alternatiive valijaid paremini mobiliseerida. Omaette võimalus oleks kõigi praegusele linnavõimule vastanduvate jõudude ühine ja kõiki mobiliseeriv valimisliit, kuid praegu meenutab see idee pigem utoopiat.

1999. aastal õnnestus Tallinnas Keskerakonna võim tõkestada, kuid pidagem meeles, et toonane koalitsioon oli laiem kui Isamaaliidu, Reformierakonna ja Mõõdukate kolmikliit. Siis kaasati võimuliitu vene nimekiri „Rahva Usaldus". See linnakoalitsioon oli vastuoluline ja ei pidanud ka kaua vastu, kuid suutis siiski Keskerakonna võidukäiku katkestuse tuua, tagades mõneks ajaks mingigi poliitilise tasakaalu.

Tänase olukorra prognoosimiseks tuleb minu meelest üle vaadata neljade viimaste valimiste tulemused: 1999, 2002, 2005 ja 2009. Kõigepealt hakkab silma Keskerakonna tõusev joon:

1999. aastal 23,7 protsenti häältest ja 21 mandaati 64-st;

2002. aastal 38,5 protsenti häältest ja 32 mandaati 64-st;

2005. aastal 41,1 protsenti häältest ja 32 mandaati 63-st;

2009. aastal 53,5 protsenti häältest ja 44 mandaati 79-st.

See edu on saavutatud suuresti Koonderakonna ja kõigi olulisemate vene nimekirjade järk-järgulise allaneelamisega.

Kui paneme siia kõrvale nn. kolmikliidu hääled ja protsendid, siis saame selle potentsiaalse koalitsiooni kohta üpris huvitava pildi:

1999. aastal 38,2 protsenti häältest ja 28 mandaati 64-st;

2002. aastal 47,9 protsenti häältest ja 28 mandaati 64-st;

2005. aastal 53,0 protsenti häältest ja 31 mandaati 63-st;

2009. aastal 41,8 protsenti häältest ja 35 mandaati 79-st.

Selgituseks tuleb öelda, et 1999. aastal oli „kolmikliit" tõesti kolmeliikmeline (Isamaaliit, Reformierakond ja Mõõdukad), 2002. ja 2005. aastal lisandus neile neljandana Res Publica ning 2009. aasta valimistel oli taas tules kolm erakonda (Reformierakond, IRL ja SDE). See toobki esile kõige huvitavama asjaolu. Nimelt kinnitavad 2002. ja 2005. aasta tulemused, et nelikliit on kolmikliidust tugevam. Kogu vastuoksusele vaatamata kinnitas sama ka 4-liikmelise vene valimisliidu kaasamine 1999. aastal.

2005. aastal sai opositsioon valimistel isegi absoluutse häälteenamuse, kuid kuna häälte jagunemine soosis võitjat ehk Keskerakonda, siis säilitasid nad oma juhtpositsiooni ka toona. 2002. aasta tulemust halvendas Isamaaliidu ja Mõõdukate mandaadita jäämine, ehkki esimene neist ületas reipalt 5-protsendilise künnise. Nüüdseks on valimisseadust muudetud niiviisi, et künnise ületanud erakond ei saa mandaatideta jääda.

Nende arvude juures mängib rolli ka valimisaktiivsus. Kõige kõrgem oli see Tallinnas 2009. aastal (65,7 protsenti) ning kõige madalam 2005. aastal (43,4 protsenti). Kas sellest saab teha järelduse, et kõrge valimisaktiivsus soosib Keskerakonda ja madal osavõtt tema oponente, pole siiski üheselt selge. Küll aga või ilma igasuguse numbritesse süvenemiseta öelda, et kõrge osalus Lasnamäel tuleb Savisaarele kasuks, kuid kõrge osalus Nõmmel vähendab tema võimalusi.

Kas ja mida saab nendele andmetele tuginedes öelda eelolevate valimiste kohta? Eeskätt minu meelest seda, et mida enam räägivad IRL, Reformierakond ja sotsid Vaba Tallinna Kodaniku künnise alla jäämisest, seda enam väljendavad nad tegelikult soovimatust need valimised üheskoos võita. See ilmneb eelnevate valimiste analüüsist väga selgelt ning sestap pole tarvis kolmekesi „Kolmeraudses" jama ajada.

Kui mõni kuu enne valimisi leiab üle 40 protsendi inimestest, et ei taha hääletada ühegi olemasoleva erakonna poolt, siis tuleb neile ju lisaks kojujäämisele veel muid alternatiive pakkuda. Valimissüsteemist tulenevalt on see võimalus laiapõhjalisel ja tegusal valimisliidul, kes suudab vähese raha juures ka linnaosades elementaarset persoonipõhist kampaaniat korraldada. Üksikkandidaadid seevastu pole varem kunagi edu saavutanud .

Savisaarelt võimumonopoli lõhkumine on keeruline, kuid mitte päris võimatu. Selleks on vaja selget mõistust ja ilmselt ka õnne. Kõik arvestatavad pretendendid peavad ületama künnise. Õnnemänguks võib aga osutuda mandaatide matemaatiline jaotumine. Teisisõnu peab vastasrind saama piisaval hulgal mandaate ning iga nimekirja saadud mandaatidest ülejääv ehk „raisku minevate" häälte arv ei tohi olla kuigi suur. Seega on mitme positiivse asjaolu kokkulangemise korral lootus täiesti olemas.