Peeter Võsu: Valimised - kas eelkõige meediasündmus?

Tänavustel valimistel on suuremates ringkondades üle kahesaja kandidaadi. Mille põhjal langetab valija oma otsuse? Ilusaid lubadusi oskavad kõik suhteliselt sarnaselt anda. Kõigi kandidaatide võrdlemiseks puudub tõenäoliselt igaühel aeg ja huvi. Valitakse tavaliselt nende vahel, kes suudavad rohkem muljet avaldada.

Valimistega kaasnev kampaania muudab selle eelkõige meediasündmuseks. Kandidaadilt oodatakse soravat kõnet, veatut väitlusoskust, head väljanägemist, karismat, kaunist riietust, seksikust ja palju muud sarnast. Soovitakse lugeda vaimukaid tekste ning väitlustel kuulda ja näha põnevat ja kütkestavat vaatemängu.

Meediamöllus ununeb sageli, milleks me enda esindajaid valime ja millised omadused on selleks primaarsed. Olulised isikuomadused nagu usaldusväärsus, ausus, õiglus, erapooletus, meelekindlus ja heatahtlikkus ei ole need, mis esinemistel esmalt välja paistaks. Neid ei osata ka kampaaniajuhtide loodud teemaderingis otsida.

Usaldus on kandidaadi väga oluliseks kapitaliks. Tundub, et usaldusväärsetest volikogu liikmetest on kõikjal ka puudus. Tallinna Linnavalitsus opereerib igal aastal ligi poole miljardi euro suuruse eelarvega, mis tuleb enamasti maksumaksja taskust. Igaüks peaks esitama küsimuse: „kui vastutustundlikult meie ühisraha kulutatakse?" Kui tegemist oleks isikliku rahakotiga, ei usaldaks seda kergekäeliselt inimese kätte, kes oskab hästi esineda.

Tuntud tõde on, et enamus inimesi võetakse tööle nende andekuse ja oskuste tõttu, kuid vallandatakse iseloomu nõrkuste pärast. See tõde kehtib arvatavasti ka valimistel. Ainult selle vahega, et juba valitud kandidaati ei saa kuu või kahe jooksul vallandada, nagu teisi palgasaajaid. Tuleb leppida, et nad käsutavad meie ühisraha vähemalt neli aastat.

Sarnaselt peole, kus on liigselt alkoholi tarbitud ja ülevas meeleolus lollusi tehtud, millele järgneb kerge peavaluga reaalne elu järgmise päeva hommikul, järgneb ka valimiskampaaniale reaalne linnaelu juhtimine. Kergelt antud lubadused ununevad nii nende andjatel kui saajatel.

Päriselu hulka kuulub ka maksumaksja raha kulutamine erinevateks tegevusteks, linnapoolsete tellimuste andmine teatud ettevõtetele, millega kaasneb suur hulk avalikku raha, personali valik ja palju muud, mida võib teha vastavalt oma sisemisele moraalile, õiglaselt või omakasupüüdlikult. Kui palju on peatselt tulevatel valimistel kandidaate, kes on eelmistes koosseisudes võimu kuritarvitanud? Kui vähesed seda tegelikult arvesse võtavad?

Veel hullem kui on maksuraha kuritarvitamine ning sugulaste ja sõprade töölevõtmine, kui sellele lisandub uute maksete juurutamine. Tõsiasi on see, et raha ei ole kunagi piisavalt ja tundub, et piire pole ka leidlikkusel uute maksete väljamõtlemisel, kui linnakassa vajab lisa. Enamasti see on koht, kus valija tunneb, et on petta saanud. Seda küll pisut liiga hilja, et midagi muuta.

Ülaltoodu põhjal võib öelda, et kuigi valimised on lahe meediaüritus, tuleks mõtelda ka selle praktilise poole peale, et võitja hakkab reaalselt linnaelu korraldama. Seetõttu oleks hea, kui iga valija mõtleks ka oma valitava kandidaadi isikuomaduste ja väärtushinnangute peale. See on tegelikult olulisem, kui kandidaadi talent või mõnigi showelement valimisdebatil.