Märt Meesak: Kas oleme oma valitsejaid väärt?
See on suur pilt nendest valimistest. Väiksem on aga sellest see, et suuremal osal kohalikul tasandil kandideerijatest ei ole valimisteks programmi või nägemust, mida tegema hakatakse. Need kes on võimul, need ei vaevu seda tegema sest valijad on ju näinud nende tegevusi ja kõik läheb vanaviisi. Aga millist viisi- ega seda nad ei tea enamuselt ka ise. Puudub pikem nägemus ja tegevused on pigem hetke emotsioonide ajel tehtud, kui mitmeaastased planeeringud ja ettevõtmine.
Kes võimust ilma jäänud või tahaks taaskord võimur olla, neilgi pole suurt nägemust. Peamine nägemus on tänastele võimuritele vastandumine. Küll ikka nemad teeks- mis siis et aega tegemisteks on ajaloos olnud omajagu. Pahatihti lubatakse teha asju, mis enda võimuloleku ajal tegelikult tegemata või siis valesti tehti. Ka siin puudub kaugemale nägemus ja visioon oma kodukohast ja Eestist tervikuna.
Need valimised on läinud üle igasuguse normaalsuse piiri. Ehk seekord ei ole tegu valimiste vaid tühipalja loosungite või näpuga näitamisega. Kartellierakondade kõigi kampaaniad on sisutühjad ning ühte loosungit üritatakse müüa nii Tallinnas, Türil kui tulevikus ka Toompeal. See on sama tegevus nagu lubada mõnda Lõuna-Eesti valda trammiteed Ülemistele või olla uhke maavalla üle kus elanikkond on vähenenud viimaste aastatega pea kolmandik. Veelgi hullem on rääkida sellest, et mingi erakond töötab, kuid meil on pea kümne protsendiline tööpuudus ning nad erakonnas töötavad maksumaksja raha eest nii linna/valla ametniku kui erakondade rahastamise teel riigi eelarvest. Eesti asja saab ajada küll Eestis, kuid kas sellest on kasu mõnes vallas, kus vaja oleks ajada just kohaliku valla asja. Kokkuvõtvalt sõnumit pole - on loosung mis peaks müüma kõikjal, kuid ei müü tegelikult kusagil.
Valimisliite on proovitud marginaliseerida ja näidata varjatud ja vastutust mitte kandvatena. Huvitaval kombel on see ajaloos tihti just vastupidist tõestanud. Hea näitena on seda Konguta vallas kandideeriv Kodukoht Konguta. Nimelt on antud nimekiri seal ainus läbi ajaloo, kes on kolmedel valimistel järjest olnud sama nimega. Teised on olnud valimisliit, Rahvaliit, valimisliit, SDE ja kõike muud. Ehk siis pigem pole mitte põhimõtteid ja väärtusi vaid soov võimul olla või sinna iga hinna eest saada. Vastavalt olukorrale ja nimekirja nimele räägitakse ka vastavalt sobivat juttu. Kõrvalt tundub see enam kui kummaline.
Oli kunagi erakond nimega Rahvaliit ja pidevalt aeti juttude järgi ühist asja ning liikmed olid sõnade järgi ühise nägemusega. Täna räägitakse just valimisliitudest, et kuna seal on nii paljude erinevate vaadetega inimesed, siis mis asja nad ajavad. Kriitikud unustavad ära, et nad ajavad antud kohaliku omavalitsuse asja, ehk neid ei kõiguta loosunglik maailmavaade vaid nende enda kodukoha areng. Rahvaliidust sai EKRE ja suurem osa liikmeid lendas armastatud pesast välja. Mitte kõik ei läinud varem juttude järgi olnud ühise maailmavaate kohaselt järgmisse erakonda vaid jagunesid kõikide erakondade vahel laiali. Täna vaatad et SDE on pigem Rahvaliit kui SDE. Hästi ära kaaperdatud just nagu juhtus ka Isamaaliidu ja ResPublica ühises erakonnas. Mis maailmavaadet siis erakonnad ikkagi kannavad ja kas liikmed on seal ikkagi ühise vaatega?
Valimisliitude rahastamine on ka teema, mida üritatakse erakondade poolt koguaeg näidata kui umbmäärast. Sellest ei olegi väga pikalt vaja kirjutada, kui vaadata viimaseid kahe liberaalse erakonna rahastamise skandaale. Valimisliite saavad toetada ainult eraisikud ning raha ei tule ka riigieelarvest ehk maksumaksjalt. Nii lihtne see ongi.
Valijatel on seekord ees päris tõsine valik- kas kartell jätkub või mitte. Tulgu mis tulemus tuleb, valijad on väärt enda valitsejaid. Ka valimata jätmine on valik, valik anda otsustamise õigus teiste kätte. Kas valida üks kartellierakond teise asemele või valida kogukonnast tekkinud valimisliit? Valimisliidul ja valimisliidul on muidugi vahe ja seda peaks valija kohapeal ka oskama ära tunda. Ükskord võiks valimistel tõusta oluliseks väärtused, usaldusväärsus, ausus, kaasamine. Kui seda nende valimistega ei juhtu, läheb olukord samamoodi edasi.
Oleme küll saavutanud kõik eesmärgid liitumaks rahvusvaheliste organisatsioonidega, kuid meie valitsejaid juhib ikkagi raha ning omakasu ning tavaline kodanik jääb aina enam oma soovide ja muredega tahaplaanile. Eesti jookseb arukamatest ja võimalusi omavatest kaasmaalastest tühjaks ning lahendusi jääb aina vähemaks. Raha ja võimu kummardamise lõpp ning üheskoos kogukonna asjade ajamine on ainus võimalus maaelu ja eestluse säilimiseks.
Kandidaadid ja valijad - vähem vihkamist ja rohkem austust! Valimisliidud ei vastandu, vaid pakuvad alternatiivi oma aja ära elanud tänasele erakondlikule poliitikale. Erakonnad on küll demokraatia üks osa, kuid mitte raha vaid kogukonna teenimiseks.
