Rahvatantsijad teevad kummarduse suurele tantsuõpetajale
11. augustil 1913. aastal nägi Hiiumaal Kõrgessaares ilmavalgust tüdruk, kellele pandi nimeks Salme. Juba kolmeselt olid esimesed tantsusammud vanemalt õelt selgeks õpitud ja esimeste tantsude hindajateks olid linnast tulnud sugulased, kes arvasid, et need tüdrukud tuleks linna tsirkusesse saata. 7-aastaselt tuli peale isa surma koos ema ja kolme õe-vennaga raske majandusliku seisu tõttu kolida Tallinna.
Kodust kaasa saadud armastus rahvakunsti vastu viis ta Tallinnas pärast gümnaasiumi lõpetamist rahvatantsu juurde. Tantsijast kujunes peagi ka teiste õpetaja.
Üks viimaseid tantse, mis ta tegi, oli Suveõhtul ja kui ta seda 1996. aastal Kuljusele õpetas, siis tantsijad ei saanud pihta ühe takti jooksul tehtavale täispöördega valsisammule. Valgemäe tõusis toolilt üles, astus keset saali ja tegi selle pöörde niisuguse professionaalsusega ja teatas: „Mis seal siis nii teha on?" Mõne hetke seisid noored tantsijad nagu kivikujud kõigil imestus näos, et mis nüüd siis juhtus? Siis oli Salme 83-aastane!
Kui me viimast korda kuljuslastega 2005. aasta novembris Salmel külas olime vastas ta ühe noore küsimusele, et mis on see saladus, et Sa ikka nii heas vormis oled? Salme tõusis, läks trepi käsipuu juurde ja tegi kolm blie'd (kükki) samal ajal öeldes: "Igal hommikul alustan ma päeva siit - nii lihtne see ongi."
Ta oli tõeline juht, aga ta oli inimene. Paralleelselt tantsurühmade ja -ansamblite juhendamisega kulges Salme Valgemäe kui loovisiku tee. Koos abikaasa Ott Valgemäega lõid nad üle 60 tantsu. Nende tantsuloome rajanes oma rahva tantsu põhjalikul tundmisel. Nii sündisid valgemäelikult karged, sisemiselt väärikad eesti tantsud - „Kuljus", „Kiik kutsub" jt. Olulisel kohal oli mere teema. „Päev rannal", „Kalur ja meri", „Kalamehe mõrsja".
Salme on ise öelnud, et meri on minule kõige omasem. Meri ja rannaäärne mets - see on kodu. Vaatamata sellele, et ta linnas elas jäi tema side kodusaarega kestma läbi tantsu. Aastast 1963 kuni 1993 oli Salme oma tantsijatega sage külaline Hiiumaa rahvakunsti pidudel.
Sellest ajast, kui ta Hiiumaale suvekodu ostis, oli ta kõik suved Hiiumaal. Tema 80. sünnipäeval sõitsime Kuljuse ja Tuisulise vilistlastega Hiiumaale Salmele lilli viima. 80 valget roosi olid kõik ühte kimpu seatud. Kui see kimp Salmele üle anti vaatas ta suuril silmil aina seda valget kuhilat, tükk aega sõnatu ja siis lausub - see on ju Valgemägi - aitäh!
Ööbisime Salme suvila lakas. Üles pääses redeliga. Meist keegi ei suutnud nii kiiresti lakka jõuda kui Salme.
Ülo Luht (Kuljuse juht 1974-1999)