Hiljem nägin-kuulsin teda luuletajana, luulekogu “Täiuslik ja turvaline” (2010) oli kõike muud kui täiuslik ja turvaline, see lõi ühe rahutu ja äreva, kriitilise naisekuju, vaatas irooniliselt ja eneseirooniliselt tänapäeva noore eesti piiga siseelu. Muidugi asetus ta ühte rivvi kaasaegse eesti luule “pahade tüdrukutega”, aga oli ka selles täiesti äratuntavalt teistmoodi. Ma ütleks ehk, et eneseteadlikum, teatava kõrvalpilgu mõttes.