Linnaosade probleeme varjutavad kõigis suurtes meediakanalites Savisaar ja Kross, Savisaar ja Ilves, Savisaar ja Ülemiste vanake. Ükski neist ei kandideeri Põhja-Tallinnas, isegi mitte Ülemiste vanake. Siin ei kandideeri ka Aasmäe, Anvelt ja teised linnapeakandidaadid.

Ma pole meedias kohanud debatti, kus oleks ette võetud mõne Tallinna linnaosa probleemid ja kutsutud kõnelema just selle linnaosa tippkandidaadid. Selle asemel tehakse erinevate väljaannete poolt ridamisi ühesuguseid debatte ühtede ja samade linnapeakandidaatidega, kes kasutavad kogu aeg samu demagoogiavõtteid ega räägi eriti palju asjast.

See aga kujundab valimistest eksliku mulje. Näiteks Vaba Tallinna Kodanik on algusest peale seisukohal, et linnapeakandidaat tuleb leida avaliku konkursiga ja vabastada linna administratiivne juhtimine parteistatud ametikohtadest. Poliitika tegemise koht on volikogu ja halduskogud, selleks on vaja tegusaid linnavolinikke, mitte ametikohtade jagamist broileritele.

Aga meile surus „kohustusliku" linnapeakandidaadi peale meedia oma loogikaga, mis pahatihti vaatab mööda tegelikest probleemidest. See mäng tuleb kaasa mängida, muidu kannab meedia su maha. Eilses Postimehes arvab Argo Ideon, et Reformierakonna linnapeakandidaat oleks pidanud olema Ansip. Kas tõesti on vaja veel enam tsirkust ja peibutusparte? See on vesi Savisaare veskile.

Muidugi peaks kogukond ise nii tõhus olema, et tekitada valimiseelsed arutelud. Neid on natuke ka olnud. Kalamaja hoovikohvikutes on erinevate nimekirjade kandidaadid koos probleeme arutanud. Linnalabor korraldas ürituse Kultuurikatla aias, kuhu asumiseltside kõrval olid kutsutud valimisnimekirjade esindajad. Keskerakond ja Reformierakond sinna ei tulnud, sest nende esinumbrid on saadikud riigikogus ning Euroopas. Linnaosamured jäävad neile tiba kaugeks.

Eks järgmine kord tulebki see debatt ise korraldada. Eile korraldati Koplis kandidaatidele võrdõiguslikkust puudutav väitlus. Üsna selgusetuks jäid Riigikogu liikmete vastused küsimustele, miks nad kandideerivad, kui kavatsust volikokku minna tegelikult ei ole.

Võrdõiguslikkus on rikutud ka sellega, et valimisliidu võimalused oma sõnumit kuuldavaks teha on palju piiratumad kui suurtel erakondadel. Erakonnad saavad suure raha riigieelarvest ja sellega tehakse ka kampaaniat. Keskerakond on nii nahaalne, et kasutab oma liikmete promoks veel Tallinna raha, mis tuleb kõigi meie taskust.