Silver Meikar: Parteide paanikal võivad olla kurvad tulemused
Valimised on kõige laiema valimiga meelsusuuring. Ka kohalikel valimistel annab rahvas hinnangu kogu poliitilisele süsteemile. Viimase aasta sündmused - alates ACTA-vastasest meeleavaldusest kuni erakondade rahastamisskandaalideni - on selle süsteemi nõrgad kohad varasemast selgemini välja toonud. Hirm rahva hinnangu ees on väga inimlik ja väga mõistetav.
Mida lähemale valimispäev, seda rohkem on tunda erakondade närvilisust. Paanika ei ole aga hea nõuandja ei valimiste eel ega nende järel. Paanikas tehtud otsused on reeglina ekslikud. Nendel valimistel Tallinnas on eriti kahju, kui paanika väljendub püüdluses mängida üksteise vastu välja need erakonnad ja valimisliidud, kelle koostöö võiks pealinna võimuvahetuse tuua.
Selle kunstlikult loodud vastuolu rõhutamiseks on käiku lastud vana alatu valijate hirmutamise trikk. Nädalavahetusel seletas mulle üks IRL-i kandidaat, et tema kampaania põhisisuks on valijatele seletada, et valimisliidule antud hääl läheb Savisaarele. Reformierakonna linnapeakandidaat Valdo Randpere alustas kampaaniat valimisliitude vastu juba augustis ja kutsus valijaid mitte neid toetama. Ega neid, kes erakondi toetada ei soovi, sellega ju ümber ei veena, aga mitmed neist võivad loobuda lihtsalt valimistel osalemisest.
Valimisblogija Henri Kõiv kirjutas 13. oktoobril Delfis valimiste põhiküsimusest ning pidas kõige olulisemaks seda, kuidas läheb nendel jõududel, kes on avalikult soovinud kohalikku valitsemisse tuua uut kvaliteeti.
Heitluses parteid versus valimisliidud kaldub kaalukauss viimaste kasuks kindlasti valdades ja väiksemates linnades. Ma ei kahtle, et näiteks inetute poliitskandaalide poolest tuntud Otepääl lõppeb Reformierakonna tosin aastat kestnud hegemoonia ning valimised võidab valimisliit Otepää Kodanik. Võitlusest maal on erakonnad üldse suuresti loobunud ning raskekahurvägi on võetud kasutusele Tallinnas ja Tartus.
Näiliselt võitlevad Eesti kahes suuremas linnas erakonnad omavahel, kuid kõige enam hirmutab neid valimisliitude edu. Olematu eelarvega ning vaid vabatahtlikul panusel toimivad kodanike nimekirjad on suutnud vastu panna parteide hiigelkampaaniatele ja võimsale PR-masinavärgile ning tuua valimisdebatti oma teemad. Valimisliitude edu võib saada selgeks sõnumiks erakondadele, et kodanikud ei nõustu ülbuse, valelikkuse ja varastamisega.
Tartus on valimiskünnist ületamas nii Isamaaline Tartu Kodanik kui ka Vabakund. Eriti rõõmustaks mind just Vabakunna pääs volikokku, sest ülikoolilinna volikogu lausa nõuab nende saadikuid. Sellega näitab Tartu, et ta sarnaneb teiste Euroopa ülikoolilinnadega, kus levib alternatiivne ja intellektuaalsem mõtteviis nii linnatänavatel kui ka võimukoridorides.
Tallinnas on selge, kolm opositsioonierakonda ei suuda kolmekesi Keskerakonna ainu- või ülekaalukat võimu kaotada - seda on tõestanud eelmised valimised. Vaja on neljandat jõudu, kelleks nendel valimistel on Vaba Tallinna Kodanik. Kõigi Tallinnas muutusi soovivate poliitikute ühine eesmärk peab olema kutsuda ühiselt inimesi valima, kuid parteide hirmutamiskampaaniaga saavutatakse vaid see, et vähem tallinlasi osaleb valimistel.
Paanikaks on põhjust eriti Reformierakonnal. Vaadates nende kesist kampaaniat võib juhtuda, et ta jääb alla nii IRL-ile kui ka Sotsiaaldemokraatidele. Võimatu ei ole ka, et Reformierakond saab vähem hääli kui valimisliit Vaba Tallinna Kodanik. Kuid see ei õigusta ega vabanda valija hirmutamise taktika kasutamist.
Parteide ja valimisliitude vahelise vaenu loomise asemel tuleks keskenduda neile viisidele, mis teeksid võimaluse erakondade ja valimisliitude koostööks. Kui soovida, et valimised tõepoolest midagi muudaksid, tuleb vaenuõhutamise asemel otsida koostööd juba enne valimisi. Muidu on kõik jutud sellest, et Tallinn vajab võimuvahetust, paljas sõnakõlks ja retooriline udu.
