VALIMISBLOGI: Muutuste ootel muutumatuna püsiv Tartu
Seekordsed KOV-valimised Tartus tekitavad huvi peamiselt kahel põhjusel. Kas Reformierakonna ja Isamaa ja Res Publica liidu koalitsioon jääb ka pärast valimisi püsima? Kui arvestatava häältesaagi suudavad neljalt suurelt röövida valimisliidud?
Tartu praegune koalitsioon moodustati mäletatavasti kaks aastat tagasi, kui Reformierakonna, Keskerakonna ja Rahvaliidu kolmikliit lagunes. Enne 2011. aastat olid Keskerakond ja Reformierakond rahumeelselt kümme aastat ülikoolilinna tüürinud. Soodsate valimistulemuste korral on kunagise paarisrakendina jätkamine tõenäoline - suhete soojenemisest annavad märku hiljutised linnapeakandidaatide debatid, kus Keskerakonna esinumbril Aivar Riisalul on jagunud ohtralt kiidusõnu praeguse linnavõimu aadressil.
Hoolimata sellest, et Reformierakonna häältesaak on kolmel viimasel KOV-valimisel stabiilselt langenud, on raske uskuda, et keegi oravaparteist rohkem hääli suudab korjata. Peamine argument, mida Kruuse ise korduvalt linnavõimu toetuseks kasutab, on loomulikult statistika - 92% Tartu elanikest on siinse elukeskkonnaga rahul. Reformierakonna kolm peamist valimislubadust - kultuurilinnak, 100 kilomeetrit kergliiklusteid ja põhikoolid korda - peaksid seda numbrit Kruuse meelest veelgi kasvatama. Kõlanud on uhke lubadus teha Tartust parima elukeskkonnaga linn Euroopas.
Kui linnapeale meeldib seniste saavutuste turjal ratsutada, siis ülejäänud valimisnimekirjade esindajad, sh ka IRL, on keskendunud pigem vajakajäämistele. IRL, kes on pannud kokku säravatest peibutuspartidest (Ene Ergma, Jaak Aaviksoo) koosneva nimekirja, on selge sõnaga väljendanud, et Tartu võim vajab vahetust. Konkreetseid etteheiteid koalitsioonipartnerile on küll vähe, peamiselt viidatakse tugevate organisatsioonide toimimisloogikale, milles juht vahetub regulaarselt.
Noorusliku energiaga võitlustulle asunud Margus Tsahkna peamiseks lubaduseks on linna eelarve ja elanike arvu kasvatamine. Esimene lähtub teisest - tagades üliõpilastele, kes ennast Tartusse sisse kirjutavad, linna poolt õppelaenu tagastuse, laekub linna eelarvesse omakorda rohkem üksikisiku tulumaksu. Rüütli tänava öötelkides ideed propageeriva Tsahkna entusiasmi on eelkõige Reformierakond püüdnud jahutada, mis muudabki senise võimuliidu jätkamise küsitavaks. Või peab IRL selleks oma peamise valimislubaduse ohvriks tooma.
Keskerakonnal on Tartus tekkinud üsna selge valijaskond, mis viimaste omavalitsuste valimiste tulemusi vaadates järjest kasvab. Loomulikult on ka Tartus välja käidud tasuta ühistranspordi idee, kuid üldiselt tundub, nagu oleks parteil jõud raugemas. Nimekirja tipus troonib Aivar Riisalu, kes valimisdebattidel on pigem väsinult kõlanud, programm on leitav üksnes põhjaliku detektiivitöö tulemusena ning sedagi on Riisalu nimetanud dokumendiks, mis pole valijale mõeldud.
Kui lisada sinna juurde suuresti vanast kaardiväest koosnev nimekiri, kuhu lisaks Riisalule kuuluvad veel Aadu Must, Olev Raju, Vladimir Šokman ja Nikolai Põdramägi, siis võib ennustada, et paar kohta peab Keskerakond valimiste järel konkurentidele loovutama.
Neid kohti noolivad kindlasti sotsid, kes on püüdnud teistest parteidest eristuda, paigutades linnapeakandidaadiks naise. Heljo Pikhof on küll sotsiaalvaldkonnas tunnustatud ekspert, kuid nende valimiste keskse teema sõnastamisega pole sotsid seni Tartus toime tulnud. Räägitakse kaasamisest ja läbipaistvusest ning tahetakse teha kõike, veel rohkem ja paremini, kuid täpset plaani, millest Sven Mikser valimisreklaamis räägib, kas pole või hoitakse seda valija eest kiivalt saladuses. Valimisnimekiri on sotisdel samas ühtlaselt tugev, kuid tõelisi häältemagneteid seal pole.
Mis puudub sotsidel, on olemas valimisliidul Isamaaline Tartu Kodanik (ITK). Tegu on Vaba Isamaalise Kodaniku Tartu „allüksusega", mis on püüdnud IRL-i ridadest koore riisuda. Nimekirjast leiamegi endise haridusministri Tõnis Lukase, kes peaks isikumandaadiga valituks osutuma. ITK põhiprobleem on, kuidas IRL-ist piisavalt eristuda. Eelmistel valimistel korjas IRL 13 kohta ja mingi protsent toonastest häältest peaks nüüd ITK saagiks langema.
Teine registreeritud valimisliit, Vabakund, on selgelt pigem protestimeelne, arenedes osaliselt välja liikumisest Aitab Valelikust Poliitikast. Samas on eelmisel aastal tärganud liikumise juhtfiguurid moodustanud Vabakunna ümber pigem ajutrusti, jättes kandideerimisülesande neile, keda laiem avalikkus teab vähem. Berk Vaheri, Mihkel Kunnuse, Siim Tuisu ja Ahto Külveti asemel leiame nimekirjast endisi Roheliste kandidaate, Piraadipartei liikmeid ja erinevate Tartu kogukondade esindajaid.
Kriitikud on vabakundlasi nimetanud sallitallajateks, kelle valimisprogramm ei paku palju uut, vaid lubab esmalt varasemalt arengukavades lubatu ellu viia. Samas on Vabakund väikese võidu valimiste eel juba saavutanud, kui Tartu uue bussijaama detailplaneeringu menetlemine, mille volikogu napilt enne volituste lõppu vastu võtta soovis, siiski katkestati. AVP-vaimus meeleavaldus mõjus igatahes ehedamalt, kui samal ajal Tallinnas transistorraadiote jagamise kattevarjus toimunud pikett.
Eesti Konservatiivsele Rahvaerakonnale, kes veel kaks aastat tagasi sai uhkeldada abilinnapea ametikohaga, pole vahepeal toimunud nimemuutus ilmselt hääli juurde toonud. Helmed kandideerivad Tallinnas, Tartu esinumber Henn Käärik osutus KGB agendiks, nii on nimekirja tippu asetunud hoopis noortekogu liikmed. Ilmselt röövisid äsja ilmsiks tulnud seigad lõplikult šanssi volikogusse pääseda.
Valimiste võitja ennustamiseks ei pea omama selgeltnägija võimeid, aga väiksemate jõudude esiletõus, kellest mõned on otsesõnu välistanud koostöö Reformierakonnaga, võib hiljem koalitsiooni moodustamise kaunikesti raskeks teha. Eriti kui Tsahkna ja Kruuse üksteisele vastandumist jätkavad.
