Otto Jaasi-Tamm - mehise elustiiliga koolipoiss

Konguta kooli kolmandas klassis õpib 9-aastane poiss ni­mega Otto Jaasi-Tamm. Esmapilgul poiss nagu poiss ikka, kuid siiski ei - see noormees tegeleb juba 4. eluaastast alates motospordiga. Põhjalikuma ülevaate Otto tegemis­test saime läbi intervjuu, mille andis Konguta Valla Teataja toimetusele poisi isa, Tarmo Jaasi-Tamm.

Alustuseks uurisin Otto masinapargi ja võistlusklasside koh­ta.

Esimene klass, milles väikesed motopoisid võistlema hakka­vad on 50cc ning see kestab vanuseni 9 aastat (k.a.). Tänaseni võistles Otto rattal KTM 50cc, uuel hooajal tuleb võistlustulle minna juba märksa suurema ning kiirema rattaga, KTM 65cc.

Soovisin teada saada, millises vanuses Otto motospordiga tegelema hakkas, kui ruttu tulid esimesed võistlused ning või­dud?

Esimesed tiirud tegi Otto mootorrattaga 4-aastaselt.

Võistlusel käis ta esmakordselt 6-aastaselt Räpinas Isad ja Po­jad nime kandval võistlusel. Antud võistlusel liidetakse isa ja poja punktid (kumbki sõidab oma klassi) ning antakse välja Isa ja Poja karikas. Meil läks sellel esimesel võistlusel nii hästi, et saavutasime selles arvestu­ses II koha.

Isa meenutab, et esimestel võistlustel oli Otto nii väike ja ratas tema jaoks nii suur, et jalad ei ulatunud maha. Stardipuu taga tuli lapse jalge alla panna pakud, et ratas koos poisiga püsti seisaks.

2010 aastal oli esimene võistlushooaeg ning Otto sai esimese isikliku karika Põlgaste motokrossil III koha eest.

2011 aastal toimus Eesti-Läti treeninglaagrite ja võistluste sari, kus Otto püsis stabiilselt esikolmikus ning kokkuvõttes saavu­tas II koha.

2012 aastal sõitis Otto Lätis LAMA sarja, kus toimus 12 osa­võistlust. Enamikel sõitudel õnnestus tal esikolmikus püsida ning koondarvestuses saavutas II koha.

2012 sügusest kuni 2013 kevadeni kestsid Sõmerpalus asuvas motokrossi sisehallis võistlused Adrenalin Arena Cup lastele. Nendel võistlustel pistis Otto rinda Venemaa ja Läti noorsport­lastega ning saavutas sarja kokkuvõttes I koha.

Võistlusreis viis terve perekonna tiimina Prantsusmaale.

2012. aasta suvel keskel käisime Prantsusmaal võistlemas Las­te MM-l (MX Masterkids). Otto osales nooremas vanuserüh­mas, kus oli 60 võistlejat üle maailma erinevatest riikidest. 3 päeva kestnud võistlused kulmineerusid viimase päeva õhtul ühe finaalsõiduga. Start läks hästi, võidusõit käis esikoha pea­le, kuid sõidu keskel sattus kivi esiratta alla, saates Otto pead­pidi Prantsusmaa pinnasesse. Võistlussõidu lõpuks õnnestus tal esiots siiski kätte saada ning ta saavutas III koha.

2013. a. hooajal saavutas ta esikoha Äksi Noortekrossi 3 etapi koondarvestuses. Eesti Noorte Meistrivõistlustel ja Mini Kari­kasarjas võitis ta kõik osavõistlused enne viimast kahte sõitu, kuid siis juhtus õnnetus ning õlavarreluu murru tõttu jäi ta lõ­puks mõlemas sarjas koondarvestuses II kohale.

Uurin motospordi valiku tagamaid, kust tekkis huvi, kes inspi­reerib, mis motiveerib?

Selgub, et põhiline inspiratsiooniallikas ja eeskuju on isa Tar­mo, kes on Ottole nii treeneriks, tiimiks kui ka põhisponsoriks.

Isa on lapsepõlves tegelenud edukalt kardispordiga ning jõu­dis motokrossi juurde 20.ndates eluaastates. Esimene võistlus motokrossis oli 25. aastaselt. Praeguseks on kodus riiulid loo­kas üle 70 erineva karikaga.

Motivatsiooni ammutab Otto eelkõige iseenda edusammu­dest, korda läinud treeningutest ja võistlustest. Palju aitab kaa­sa kindel motokrossi sõprusringkond, ühised laagrid, sõbrad- kes sama alaga tegelevad.

Isa rõhutab siinkohal, et treenerina tuleb teha tarku valikuid. Samuti tuleb leida tasakaal kritiseeriva treenerirolli ning tun­nustust jagava isarolli vahel.

Jutu käigus selgub, et mõju on kahepoolne. Pojaga tegutse­mine mõjus isale nii innustavalt, et ta läbis Tartu Ülikoolis spor­ditreenerite kursused. Praeguseks on tal veel teisigi noorp­sortlasi, kes temalt õpetust ja suunamist saavad, kuid samas rõhutab, et see on talle hobiks.

Uurin vigastuste ohu koh­ta, minu jaoks on tegu hir­muäratava ning ohtliku alaga.

Vigastuste võimalikkusest räägib isa väga realistlikult. Vigastused võivad tulla igal alal ja motosport ei ole siinkohal erandiks. Ise tuleb trenni teha, valmistuda igaks olukorraks. Peab tundma enda võimeid ja tunnetama ratast ning rada. Sellel alal pole võimalik kukkumist õppida.

Palun isal oma poega iseloomustada, millise poisiga on tegu?

„Iseloomult on Otto väga elavaloomuline ja kiire, kuid õnneks motokrossis riskeerima ei kipu ning paistab silma stabiilse ja analüüsitud tegutsemisega. Siiski on ta väga võistlusliku loo­muga ning ei anna kergelt alla üheski elu valdkonnas. On val­mis panustama ja vaeva nägema tulemustele keskendudes." Isa teab, mida räägib.

Perekonnas kasvab veel lapsi, Ottol on kaksikvend Mikk ning väikevend Sass. Soovin teada millisel seisukohal on ema ja mida arvavad vennad?

Vennad on Otto üle muidugi uhked, ema on samuti uhke, kuid siiski sageli murelik. Ometi tundub, et tandem - Otto ja isa - jätkavad oma unistuste realiseerimist hoolimata ema manit­sustest.

Tegelikult võib kogu selle hobi kokku võtta lausega - moto­kross on elustiil. Terve pere on sellest osa saanud, Euroopas ringi tiirutanud ning selle läbi kokku liidetud. Igaühel on omad rollid, kuidas nädalavahetusel tegutsetakse - kes on mehhaa­nik, kes raja ääres ergutaja, kes teeb süüa, kes puhastab prille ja kiivrit jne.

Uuesti on Otto võistlustules juba käesoleva nädala reedel, 25. oktoobril Sõmerpalu sisehallis Adrenalin Arenal. Jääme pöid­lad pihus ootama uusi eduteateid.