Kuidas jõuti Avispeal vastupanuliikumise päeval avatud mälestusmärgini?

Mälestusmärgi püstitamise eestvedajad olid Raul ja Meret Oja, kes asusid Liivaoja (endine Liiva) tallu elama 2007. aastal.

Varasemalt Saagede perele kuulunud Liiva talu ja selle elanike lugu on vabadusvõitlusega pika aja jooksul kõige otsesemalt seotud olnud.

Liiva talu peremees August Saage võttis osa Vabadussõjast. Tema poeg Endel võitles politseipataljoni ridades Idarindel ning oli hiljem metsavend. Pere elas läbi 1949. a küüditamisõudused.

Seega on praegune Oja pere kodu ümbrus mälestusmärgile igati kohane paik.

„Mõte mälestusmärgi rajamisest hakkas liikuma 2012. aasta algul kui olin lugenud Virumaa Teatajas ilmunud Raivo Raigna intervjuud Avispea kandi vabadusvõitlejtest raamatu „Sind surmani" kirjutanud koduloo-uurija Asael Truupõlluga," meenutas Raul Oja mälestusmärgi rajamise idee tekkelugu.

Selle intervjuu lõpus ütles Asael Truupõld: „Käis ju võitlus elu ja surma peale, kus iga neljas metsavend hukkus.

Iga küla võib talletada oma metsasõja ajaloo ja püstitada neile mingi mälestusmärgi. Samasugust austust väärivad inimesed, kes metsavendi toidu ja tarbeesemetega abistasid" Pärast seda luges Raul Oja läbi ka Asael Truupõllu kirjutatud raamatu "Sind surmani", kus on kahesajal leheküljel kirjas lugu Avispea küla vabadusvõitlejatest, kes metsavendadena võideldes osutasid okupatsioonivõimudele südi vastupanu.

Kuna Rauli vanaisa oli samuti selles raamatus sees, ei andnud mõte mälestusmärgist talle asu. Algul veel midagi konkreetset pähe ei turgatanud, aga see mõte tuli tal ikka ja jälle esile.

Mälstusmärgi püstitamise mõtte edendamiseks otsustas ta esitada taotluse 2012. a KOPi toetuste sügisvooru. Toetust sealt ei tulnud. Kuigi hiljem, lugedes toetuse saanud projektide sisu kohta, võttis meele natuke mõruks küll.

Kuidas edasi? Kas mälestusmärgiks võiks näiteks olla kivi plaadi ja tekstiga või peaks olema hoopis midagi muud? Oma mõtet ta külas väga laialt ei levitanud ja nendelt, kellega ta sel teemal rääkis, esialgu toetavat suhtumist või kaasamõtlemist ei leidnud.

Küll aga aitasid oma toetava hoiakuga kaasa abikaasa Meret ja Rauli äi, endine metsavend ja endiste poliitvangide Lääne-Virumaa ühenduse esimees Ruuben Lambur.

Kohtudes Väike-Maarja kandi sepa Ermo Loodiga, tuli Raul mõttele, et vahest võiks mälestusmärgiks tellida midagi sepalt. Aga mida täpsemalt? Ühiselt arutledes jõuti mõõga kujutiseni. Ermo võttis sellest mõttest kinni ja teataski mõne aja pärast, et mõõk on valmis.

Kuhu, kuidas, millisele alusele mõõk paigutada? Üks mõte viis teiseni ja Raul Oja otsustas loovutada mõõga aluseks kivid Liiva talu vana lauda vundamendi nurgast.

Edasi läks kiiresti tegutsemiseks. Sobiv koht leitud, oli traktoriga päris palju tööd kivide ümber kantimise ja kohaletoimetamisega. Septembrikuu alguses said kivid paika. Ja mälestusmärk hakkas Rauli peas selgemaid piirjooni omandama.

Kohtudes Asael Truupõlluga rääkis Raul talle oma tegemistest. Asaeli silmad lõid seda kuuldes kohe särama ning ta oli valmis kiiremas korras hakkama kokku panema infotahvli teksti. Infotahvel pidi tulema mälestusmärgi juurde ja andma põhjaliku ülevaate ning avama kogu Avispea küla vabadusvõitluse sisu.

Katkeid infotahvlilt: „Oled praegu endisel Saage Augustile kuulunud Liiva talu maal. See karjamaa nurk oli noorte ja laste tuntud kooskäimise koht. Talvel käidi siin nõmmeaukudel ka suusatamas. Liiva talu peremees August Saage võttis osa Vabadussõjast.

Metsavennad hankisid endile relvi ning pidasid miilitsate, hävituspataljoni ja sõjaväelastega lahinguid. Siinkandis toimusid Avispea ja Surnuaia lahing.

Siin selle tähisega mälestame kõiki neid, kes siin elasid ja andsid oma elu vaba Eesti eest, mälestame neid, kes neid abistasid ja Eesti mõtet edasi kandsid."

Mälestusmärgi avamise kuupäevaks plaaniti algul 21. septembrit, aga kuna see on Porkuni lahingu aastapäev, siis jäädi 22. septembri juurde. Ja see on väga sümboolse tähendusega. Mis võiks ajaliselt veel paremini sobida kui avada vabadusvõitlejatele mälestusmärk vastupanuliikumise päeval!

Nähes avamisüritusele ligi 70 inimest tulemas, tundis Raul Oja, et oli mõelnud õigeid mõtteid ja ajanud õiget asja.

Kivisse raiutud mõõk on tähis vabadusvõitlusele ja vabadusvõitlejatele, see meenutab ning paneb mõtlema ja tundma huvi meie maa ja rahva ajaloo vastu.