Hermann Kalmus: aeg on ehitada kirikut

Pealkirjale sõnasõnaliselt mõeldes saame kõigepealt lähtuda väga kitsalt ühe kiriku ehitamisest.

Kuna mina elan ja tegutsen Pilistveres, siis loomulikult liiguvad mõtted Pilistvere kirikuhoone olukorrale ja tulevikule. See üle 700 aasta vanune hoone on püsinud kindlalt ja näinud väga erinevaid aegu. Vähemalt kahel korral ajaloos on tõsiselt kaalutud Pilistvere kirikuhoone hülgamist. Ka praegu kurdetakse maakogudustes inimeste vähesuse üle. Siin Pilistveres me selle nutulauluga ei ühine. Ilmselt oli ka sajandeid tagasi, kui arutleti kiriku ülesehitamise küsimusi, palju neid, kes ütlesid: „Kas on sel mõtet?".

Ilmselt olid isegi vähemuses need, kes tõsiselt uskusid selle töö võimalikkusesse. Teadmise avardamiseks tasub mängida korra mõttega, kui poleks olnud neid julgeid Pilistvere ülesehitamise algatajaid. Milline oleks meie keel praegu, kui poleks toimunud Pilistvere Piiblikonverentsi 1687. aastal?

Kuidas oleksid kujunenud 25 aasta tagused sündmused siis, kui siin Eestimaa südames poleks olnud kirikukohta, kuhu küüditada Vello Salumit. Need on põnevad küsimused, aga meile tähtsam on see, et Pilistvere kogudus oli ja on ka praegu. Pilistvere kirikuhoone väärib kordasaamist ning usume, et vähehaaval saame oma tähelepanu teistelt muredelt just pühakoja kordategemisele tuua. Mis oleks suurepärasem, kui koguduse 800. juubeliks aastal 2022 on Pilistvere kirik korralikult remonditud.

Osadus

Kirik ei ole ainult hoone. Ennekõike on kirik Kristuse ihu ja usklike inimeste osadus. See osadus inimeste vahel ei alga mitte kirikuhoonest, küll aga on see osadus alati ehitanud kirikuhooneid. Kui Issand ei ehita koda, tühja vaeva näevad siis ehitajad temaga. Kui Issand ei hoia linna, siis valvab valvur ilmaaegu. Psalm 127:1. See Vana Testamendi tarkus annab meile arusaamist, mis on kõige tähtsam ja mis tuleb pärast kõike seda. Jumal on hoidnud ja õnnistanud Pilistveret ja selles on meie julgus ja lootus ka praegusel ajal.

3. novembril alustab Pilistvere koguduse juures taas leerikool. Kutsun ja julgustan tulema ning uurima lähemalt, mis on kirik, mida õpetab Piibel ja millega tegeleb Pilistvere kogudus. Aga kõige tähtsam - julgustan teid kõiki panema oma lootust Looja peale.

Leerikooli tulek ei ole veel kogudusega liitumine, selle otsuse teeb inimene leerikooli lõppedes. Leerikool on võimalus olla teadlikum ja targem kiriku asjadest ning vaadata koguduse töö köögipoolele.

Vaimsus

Kirik on vaimsus, pühendumine ja ustavus. Kui maal kaovad koolid, kauplused ja postkontorid, siis kirik on jäänud. Ka kõige väiksemates maakohtades pole ühtegi kogudust veel lõpetatud. Üldises virisemise ja Eestist lahkumise kontekstis tasub igaühel meist küsida: kuidas edasi? Kas on mõtet jätkata tormamist samadel radadel, mis ei ole toonud rahu ja ei ole teinud meid õnnelikuks? Kas on mõtet usaldada neid liidreid, kes on andnud meie maa ja rahva röövkapitalistide lükata ja tõmmata? Kas tasub oodata midagi muud nendelt juhtidelt, kelle järel kajab vaid riid ja tüli ning tulemuseks on vaikne hääbumine?

Viimselt on siin lihtne vaimne valik oma harjumuspärase mugavuse ja tuleviku nimel pingutamise vahel. Pole nõus nendega, kes väidavad, et pole vahet keda valida, midagi ju niikuinii ei muutu.

Võhma on muutunud päris palju viimase kümne aasta jooksul ja eks linnarahva otsustada on, mis on läinud paremaks ja mis on läinud kehvemaks.

Kihelkond

Kirik on alati olnud ka kihelkond. Kihelkond on võimalus, mida tasub kaaluda ka praegu. See on meie rahva vanim säilinud suurem koostoimimise piirkond.

Pilistvere kihelkonna seis on olnud muidugi keeruline viimased pool sajandit, sest ta on jaotatud kolme eri maakonna vahel. Palju räägitakse taas haldusreformist ja arvan, et liitumise küsimusi tasub kindlasti arutleda. Kui me jääme passiivselt ootama riigi otsuseid, siis liidetakse meid kardetavalt mingis meile ebaloomulikus suunas ja ääremaastumine süveneb.

Olen kindlasti seda meelt, et kihelkondlik koostöö on siin võimalus. Enam-vähem võrdsete omavalitsuste ühinemisel ja koostöös on teineteise üle domineerimise risk kõige väiksem. Ühinedes aga ükskõik millise suurema keskusega on selge, et eelistused hakkavad koonduma keskuse suunas. Ühinedes kihelkondlikult on seda võimalik ennetada ning siis saame vaikselt oma asju siin edasi ajada. Tasub kaaluda ka Kolga-Jaani kaasamist.

Tulevik

Kristlase päevakorras ei ole kohta lootusetusele, on öelnud kirikuõpetaja Harri Haamer, viibides Tallinna patarei vanglas ja oodates saatmist Siberisse. Nende sõnadega ta lohutas sakslast, kes nuttis oma saatuse üle. Minu eelkäija siin Pilistveres, Vello Salum on ikka öelnud, et elu mõte peab olema suurem kui elu ise. Uku Masing on öelnud, et usk on võimatu uskumine võimalikuks. Tulevikuvaade peab alati olema vaba argipäeva muredest ning kaugemale vaatama igasugustest paratamatuse ahelaist.

Elan usus, et kõik praeguse aja mured, tülid ja lõhed on ületatavad. Usun, et inimesed pöörduvad maale tagasi ning leiavad siin väärikat tööd ja ausat leiba. Usun, et paljugi, mida praegusel ajal tunnistatakse realistlikult võimatuks, saab võimalikuks juba meie silme all.

Selles lootuses tahan teid kutsuda leerikooli ja paluda teie toetust kihelkonnakiriku korda tegemiseks. Selles lootuses me elame ja tegutseme siin Pilistveres ja sama lootusega tahan julgustada kõiki Võhma linna ja Pilistvere kihelkonna elanikke.

Elame lootuses.