Valimistest: Miks peab igaüks eraldi tegutsema?
Arusaadav, sest nii palju kui inimesi on ka erinevaid arvamusi. Kohalike valimiste tulemused mõjutavad elukorraldust „rohujuure tasandil", seega puudutavad igaüht meist rohkem või vähem. Maratoni järgnevad etapid, riigikogu, presidendi, europarlamendi valimised on aastatega kujunenud pigem erakondade omavaheliseks jõukatsumiseks. Valimislubadusedki üldsõnalised ega kohusta konkreetselt millekski.
Kohalike valimiste eelsetel mõttetalgutel aga tunnevad osalejad piirkondlikke olusid, vajadusi ja võimalusi. Lähtudes eelnevast, koostatakse lubadused. Valimiste aeg oleks kui omamoodi vaheetapp, aruanne tehtud tööst ja edaspidistest kavatsustest, vigade parandustest. Osalejate kuulumine ühte või teise erakonda ei paranda eluolu kvaliteeti, valimisliitudes olles saab oma tõekspidamisi teistega jagada vahetult ja tulemuslikumalt. Ka majanduslikult oleks koostöö vähem kampaania raha ja närve kulutav. Eesmärgid on nii erakondadel kui valimisliitudel ühised, miks peab igaüks eraldi tegutsema? Kui otsitakse muutusi, siis muutkem oma suhtumist valimistesse. Elukondlikult korralduselt ootab elanikkond ennekõike stabiilsust: kool, lasteaed, perearst, pood, postkontor, ..., peavad jalgsikäigu kauguses püsima aastast aastasse. Seadusandluse, finantseerimiste sage muutmine tekitab ebakindlust. Erakondade omavaheline konkureerimine valijate võitmiseks pole arukas tegu. Poolehoidjate jaotamine omadeks ja nendeks teisteks lõhub rahva ühtekuuluvustunde. Seda ohtu oli märgata pealinna valimisvõitluse järel. Eestlasi teatakse kui ettevõtlikke sõnapidajaid. Kujutlege, mida arvati toimuvat pärast valimisi - osa meerikandidaate teatas avalikult eesmärgist kukutada võim Tallinna linnas. Targem oleks olnud enne mõtelda, siis alles ütelda! Usaldust tagasi võita on raske, kui mitte võimatu.
