Päeva teises pooles toimub avalik arutelu Eesti maaelu tuleviku üle, milles osalevad põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder, majandusteadlane Andres Arrak, Tartu Ülikooli regionaalplaneerimise dotsent Garri Raagmaa ning Eestimaa Talupidajate Keskliidu juhatuse esimees Kalle Hamburg.

Maaelu arengukava 2014-2020 ja selle vahendite jaotust saab ja tuleb vaadelda vaid koosmõjus ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) otsetoetustega. Niinimetatud „esimesest sambast“, ehk paljukõneldud hektaripõhisest otsetoetusest läheb üle poole (53%) tegelikult vaid ligikaudu 500 suurimale põllumajandusettevõttele. Seevastu peretalud ja väiketootjad, mis on kogu Euroopas valdav toidutootmise mudel ja mida Euroopa maksumaksja tavaliselt silmas peab rääkides maaelu toetamise vajadusest, saavad tänu toetatava põllumaa väiksemale pinnale ÜPP esimese samba oodatavast kasvust tuge vaid määral, mis ei võimalda muuta nende tootmist ei efektiivsemaks, innovaatilisemaks ega keskkonda säästvamaks.

Kogu muu maaettevõtlus, mis pole otseselt seotud põllumaaga, ei saa aga otsetoetustest ehk esimesest sambast mitte midagi. Ometi peitub suurim kasvupotentsiaal just väikestes ettevõtetes, kelle omandis on arvestatav osa Eesti põllumajandusmaast ning ühtlasi toormest paindliku ja mitmekesise toiduainetetööstuse tarvis.

Praegusel maaelu arengukava eelnõu muutmata kujul vastuvõtmisel läheksid lisaks ÜPP esimese samba vahenditele ka maaelutoetused suures osas just nendele suurtootjatele, kes sellist tasakaalustatust ei taga ega nimetatud prioriteete endale eesmärgiks ei sea. Lisaks kannatab Eesti toidujulgeolek ja tekib reaalne oht, et suur osa Eesti põllumajandusest läheb kolmandatest riikidest pärit investorite omandusse, kellel puudub igasugune side Eestiga ja sotsiaalne vastutus siin toimuva eest.