Elli elab Konguta valla ja Elva linna piiril Verevi järve läänekaldal. Maaliline tee lookleb läbi metsa, üle künka, mööda Mudajärve kaldaala ning lõpeb soisel Verevi järve kaldal madala maja ees. Siin Vana-Kanaval on Elli elanud 77 aastat. Maja on omanikust tublisti vanem, kuid väga hubane ja soe. Elliga istume köögi laua taga ning vestleme. Kohal on ka Elli tütar, poeg ning pojanaine.

Lapsed kinnitavad ühest suust, et memm on väga optimistlik ja see pais­tab naerusuise proua näost ning olekust igati välja. Vanaproua päev algab pudru söömise ning tee joomisega, ta kuulab raadiot, vaatab televiisorit, sirvib ajaleh­ti ning toimetab ahju kütmise juures. Memm, nii kutsuvad Ellit tema lähedas­ed, armastab mett süüa, kuumas saunas käia ning nalja armastab Elli samuti. Su­guvõsas ei mäleta keegi, et Elli oleks ku­nagi nutnud. Samas kinnitavad lapsed, et ema on alati olnud külma närviga ning kindlameelne.

Elli Kaupmees on sündinud Leedus 17.11.1913. Tööpuuduse tõttu koliti 1916. aastal Eestisse, Elli oli siis kolme aastane tüdrukuke ega mäleta neist aegadest midagi. Pere asus elama Tar­tumaale, praegusesse Külitsesse. Elli on pere vanim laps, kokku oli neid kolm õde.

Elli abiellus 23-aastaselt Artur Kaupme­hega, aasta oli siis 1936. Abikaasa töötas Vellavere Kolhoosis, hiljem Elva EPT's mahaanikuna, kokku 50 aastat. Abielu kestis 49 aastat, 1985. aastal abikaasa suri ning Elli on elanud viimased 28 aas­tat lesena.

Elli on kogu oma elu olnud koduperenai­ne, tema ülesandeks oli kasvatada lapsi, hoolitseda loomapidamise, põllumaa ja talu eest. Palgatööl Elli ei käinud, seda tegi abikaasa. Vana-Kanava perenaine on alati loodust armastanud. Kohaliku metsad, sood ja rabad on Ellile põhjali­kult tuttavad. Naine on alati armastanud metsaande korjata. Tütar meenutab, et ema oli 94-aastane, kui saatis ta poodi uute kummikute järele, ikka selleks, et jõhvikale minna. Läheks veel praegugi, aga jalad ei ole enam need mis varem - täpsustab memm ise.

Palun rääkida sõja ajast.
Tütar oli vii­mase sõja ajal 4-aastane, koos vennaga meenutavad ammuseid aegu. Sakslased tulid hoiatasid, ütlesid et minge ära sõjapakku siin tuleb suurem lahing. Mä­lestustes on pilt, kuidas teisel pool järve (Arbimäel) majad põlesid. Esimesel ööl oli perekond keldris, lapsed mäletavad kuidas isa kaevas auku ning tema lä­hedusse tulistati, kuulsid laske ja kuu­lide vihinat, aga nendest keegi pihta ei saanud. Hiljem läks pere läbi viljapõllu metsa peitu. Mööda Kavilda oja liiguti Erumäele, seal saadi tuttavate juures peavarju. Tütar mäletab, et oli heinaküü­ni laadne suur hoone, kus oli palju rah­vast koos. Kui lahing oli lõppenud, tuli pere koju tagasi. Kõikjal olevalt liikunud hulkuvad koduloomad, mullikad jalu­tasid õuele, jõid ja läksid jälle väravast välja.

Kõige raskem oli vene aeg (Stalini aeg) jutustab memm naeratades, ütleb, et venelane viis kariloomad ära, andis pa­beri vastu, et selle alusel saab raha. Kuid raha ei antud - loomad läksid kui kin­gitus. Memm kordab seda lugu paaril korral, on tunda, et selline käitumine on solvanguna vanainimesel siiani hinges. Sakslane olevat seevastu alati vahe­tuskaupa teinud, andnud lastele trop­sikomme ja majja tulles viisakalt püssi ukse taha jätnud.

Vanamemm muigab: "Nooruspäevad on meeles, too oli ilus aeg. Noorena oli jõu­du, naeru ja nalja."

Vanaks elamise retsepti võiks Elli puhul kokku keeta lakkamatust optimismist, tugevast närvist, tervislikust talutoidust, liikumisest ning värskest õhust. Moodsal kombel võib põhjuseks tuua ka geenid. Elli ema elas 82-aastaseks, üks tema õde­dest suri 96-aastasena, teine lahkus hai­guse tõttu 75 aasta vanuselt.

Elliga samal aastal on sündinud armas­tatud eesti helilooja ja muusik Raimond Valgre, helilooja ning pedagoog Villem Kapp, luuletaja Kersti Merilaas, kergejõus­tiklased Johannes Hallik, Ruudi Toomsalu ning Aksel Kuuse. Vikipeedia andmetel avati 1913. aastal Kopenhaagenis Väi­kese merineitsi kuju, Peterburis asutati Korporatsioon Rotalia ning Põhja-Amee­rikas mõõdeti kõigi aegade kõige suurem temperatuur 56.7 °C. Tallinnas avati uus "Estonia" teatrimaja, valmisid Bekkeri ja Vene-Balti laevatehastes esimesed sõja­laevad ning Nõmmel hakati rajama nn Peetri aedlinna, praegust Pääsküla.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena