Leili Kuusk: Sõna võib imet teha
Seekord ei olnud maad katmas lund, kuhu saaks õõnsusi teha ning milles siis küünlavalgus kaunilt väreleks. Mulle on jõulude ajal alati meeldinud õhtupimeduses küünlaid viimas käia. Astun läbi ka tuttavatelt kalmudelt - võib-olla ei ole mõnele neist keegi saanud tulla. Minu võimuses on siingi aasta kõige pimedamasse aega väike tuluke süüdata.
Sügaval nõukogude ajal mõjus küünlavalguses jõululaupäevane kalmistu nagu vaikne protest. Millest see valgus täna räägib?
Olen viimastel aastatel kuulnud päris mitme inimese suust, et nemad ei taha, et neid üldse kuskile maetaks - et siis on nende järeltulijatel kohustus kuskil koristamas käia. Millegipärast tulevad need väljaütlemised mulle kalmistu küünlasäras meelde. Küünalde rohkust ja sõna „kohustus" on raske ühendada. Loodetavasti ei tunne enamus küünlaid süütamas käinuid, et teevad seda vaid seepärast, et „teised teevad nii".
Kas need, kes räägivad, et ei taha oma järeltulijatele jätta mitte mingit kohustust, ka tegelikult ikka tuulde puistatud tahavad saada? Või ootavad nad hoopis, et vestluskaaslased neid ümber veenma hakkaksid? Kas me ei oota mitte liiga tihti, et meid sõna-sõnalt ei võetaks, et meid hoopis kuidagi „ridade vahelt" mõistetaks?
Ühes iidsete lugude raamatus kirjutatakse: „Algul räägivad ja pärast teevadki. Inimene rajab tee uude ja tundmatusse kõigepealt oma mõtteis, siis sõnades ja hiljem ka tegudes. Kui te ei taha, et midagi tehakse, ärge lubage sellest ka rääkida". On isegi väidetud, et sõna ongi tegu. Ometi ütleme tihtipeale nii mõndagi sellist, mida me tegelikult tõsiselt ei mõtle. Aga kuidas mõjub lapsele, kui vanemad talle ütlevad - ja võib-olla isegi korduvalt - et ta on idioot (et ei suuda nii lihtsat ülesannet lahendada)? Või mehele, kui talle korrutatakse, et ta on jobu (et paremini tasustatavat tööd ei otsi)? Või naisele nina alla hõõrumine, et on temast märksa kenamaid ja kõik nad ainult ootavad...? Ometi on igas naises - sõltumata tema välistest näitajatest - väike, habras, tugeootav kaunitar; igas mehes pikk, tark, turvatunnet pakkuv kangelane ja igas lapses uudishimulik, andekas, tubli maailmaavastaja. Tuleb vaid osata seda näha. Jah, sõna võib imet teha. Sõna võib nii tappa kui eluks vajaliku tugipunkti anda. Sõnad ei maksa seejuures mitte midagi. Ka kaunid ja tuge pakkuvad sõnad. Nad vajavad sünniks vaid mõtet.
Jõululaupäevane tuledemeres kalmistu viib mõtted uitama. Meenuvad paljud suurepärased inimesed, kellega on õnn olnud kohtuda; lõppema hakkava aasta olulisemad hetked ja uuel aastal ees ootavad tegemised.
