Ilmavaatleja: 2013. aasta ilm pakkus pigem meeldivaid elamusi kui vingerpusse

Muistse loodusrahva arvepidamise järgi algab uus aasta talvisel pööripäeval, 2013. aastal seega 21. detsembril kell 19.11. Maavalla kalendri järgi astume 10 227. aastasse.

Aasta tagasi näitas parajalt külm, lumine ja karge idatuulega pööripäev ära järgmise kolme kuu kindla ja rahuliku loomuga ilma.

Paar sulalainet jaanuari alguses ja veebruaris möödusid torme tõstmata. Üht talve suursündmust, Tartu maratoni, sõideti 17. veebruaril ühe suusaürituse jaoks ideaalsetes tingimustes. Kevadkuu lasi küll päikesel särada, kuid külmataadil ei olnud plaanis niipea taganeda.

Kalendrikevad tuli vastu võtta 22. märtsil jäises põhjatuules ja ööpäev läbi -10 kraadist madalamate temperatuuridega.

Aprilli alguse „naljad" tegid põllumehi murelikuks, sest niigi 30 cm paksune lumekord sai jürikuu esimesel dekaadil veel tosinkond sentimeetrit lisa.

Kliima poolest algas kevad 11. aprillil ööpaeva keskmise temperatuuri tõusuga üle null-kraadi. Keegi ei osanud siis ette arvata, et kevad vaid 26 päeva pikkuseks jääb. 7. maist alates tõusis ööpaeva keskmine õhusoojus stabiilselt +13 kraadist kõrgemale, mis tähendas kliima poolest juba suve algust. Mais olid kibekiired ajad nii põllutöödes kui ka taimede ja loomade elutsüklis. Aprillis tekkinud mahajäämus tasandus kuu ajaga. Meeldiva boonusena ei kimbutanud kevadsuvi aiapidajaid tänavu ühegi hallaööga.

Suvi tuli soojas õhumassis ja nõrga muutliku suunaga tuules. Kuigi nii enne kui ka pärast jaanipäeva kärkis äike, lasid vihmad meeldivalt sumedaid peoõhtuid segamatult pidada. Rannahooaeg algas juba mai lõpupäevil ja Võrumaa järvede vesi oli ühtlaselt +20 kraadist soojem suve lõpuni.

Juunis ja juuli esimeses pooles tuli teha lisakulutusi taimede kastmiseks, kuid saak ei ikaldunud kusagil Eestis. Tänu ühtlasele soojusele valmisid viljad nii põldudel kui ka metsades varakult. Kõige rikkalikumalt olid lookas õunaaiad, nii suve- kui ka hiljem valmivaid sorte kandvad puud.

Päike hellitas eestimaalasi mahedat soojust külvates täpselt kalendrisuve lõpuni. 22. septembri hilisõhtul areenile astunud sügis pööras õhuvoolu põhjakaarde. Mõned päevad hiljem, 25. ja 27. septembril, rabistas vihmahoogude sekka lumekruupe.

Halba ilma ette aimates olid valge-toonekured lahkunud pesapostidelt juba septembri alguseks. Vanarahva tõekspidamistega sügise kulg sedapuhku kokku ei klappinud, sest lehtpuud olid küll 20. oktoobriks raagunud, kuid esimest lumehoogu tuli Võrumaal oodata 24. novembri õhtuni.

Pikemat aega, 2011. aasta 28. detsembrist peale, oli möödunud ühegi tõsisema tormita. 29. oktoober 2013 lõpetas rahuliku aja lõunatuule rajuga, mis murdis puid ja lõhkus katuseid. Sügise hilisem pool kujunes nii novembris kui ka detsembris üle keskmise tuuliseks.

Suvest saadik alanenud veetase järvedes, jõgedes ja kaevudes pööras hilissugisel lisandunud rohketest sademetest taas tõusule.

2013. aasta ilmamuutused pakkusid kokkuvõttes oluliselt rohkem meeldivaid elamusi kui vingerpusse.