Helja Kaaritsal täitus 25. tööjuubel Vigala vallasekretärina
Ei oska mina öelda, kummal on õigus, ilmselt oleneb see eelkõige inimesest endast. Ise olen alati selle poolt, et ühel töökohal kaua püsinud inimene on usaldatav. Näiteid võiks palju tuua, kuid täna meenutan viimast veerandsada Vigala vallasekretäri Helja Kaaritsa elust.
Paraku pean siin peatuma nõukaajal, mil külanõukogu töötajate palgad olid madalad, minugi töötasu oli algul tänu ületoomise puhul säilitatavale palgale täiesti viisakas, kuigi kaotasin maksude ja kopsaka erialase staaži arvel palju. Aastatega teistel aladel töötasud tõusid ning kaua aastaid oli minu palk alla vabariigi keskmise. Sekretäri töötasu oli minu omast peaaegu poole väiksem ja kui senisele sekretärile avanes võimalus minna tasuvamale töökohale, oli meie mure suur - kellest saaks uus sekretär?
Kellel oleksid selleks vajalikud omadused ja kes kõigele lisaks soostuks loobuma senisest suuremast sissetulekust - tuli ju tulla madalalt tasutavale töökohale. Pealegi pidi kandidaat kinni pidama eetika põhitõdedest, palju tuli ja tuleb veelgi enda teada pidada, et inimeste usaldust mitte reeta.
Sobivaid kandidaate oleks olnud, meil oli ju mitu kooli, kuid neis ei olnud ühtki sellist õpetajat, kes oleks tahtnud katkestada oma pedagoogistaaži, üldhariduslike maakoolide õpetajad oleksid pidanud loobuma oma ettenähtud tasuta kommunaalteenustest.
Jäid üle kolhoosid - oli neiski külanõukogu sekretäriks sobivaid töötajaid, kuid ikka tunduvalt suurema palgaga, ka ei maksnud nad makse ning miski ei meelitanud neid oma senist töökohta jätma. Eelmise sekretäri otsingul oli Vigala kolhoosi esimees kurjalt keelanud oma töötajaid üle meelitamast, sama kordas ta nüüd, et tema töötajate poole selles küsimuses ei tohi vaadatagi. Jäi üle „Vabaduse" kolhoos ja teisedki asutused. Leht-lehelt said läbi lapatud külanõukogu majapidamisraamatud, otsitud ja otsitud - kes oleks kohusetundlik, õppimisvõimeline, diskreetne, laitmatu reputatsiooniga ning mis peamine, lepiks madalama palgaga. Vastu oli meil pakkuda ainult head töökollektiivi (paariliikmelises kollektiivis peab ühist vankrit vedama, riidu minna ei saa), ametiautot, kirjutusmasinat, millest üks koguni elektriline, kalkulaatorit, arvelauda, sulepead musta tindiga perekonnaseisuaktide ja -tunnistuste täitmiseks, pastapliiatsit ja puhast õhku meie avarates ruumides. Ning muidugi tööd, tööd ja tööd.
Kui sõelale oli jäänud Helja, siis algas pikk ärarääkimise protsess, mis lõppes soodsalt. Helja lasi end valida külanõukogu saadikuks ja nõukogu poolt sekretäriks. Natuke oli teda tutvustatud ka tema kohustustega:
- majapidamisraamatute täitmise organiseerimine kaks korda aastas;
- kodanike sisse- ja väljakirjutamine koos uute andmete registritesse kandmisega;
- passi saamiseks vormide täitmine;
- notariaaltoimetuste kinnitamine alates allkirja õigsuse, volikirjade tõestamisest testamendi kinnitamiseni nii ametiruumides kui ka kodudes; - statistiliste aruannete koostamine ja esitamine;
- perekonnaseisuaktide vormistamine, nende põhjal tunnistuste väljakirjutamine;
- kohustusliku kindlustuse ja põllumajandusmaksude kogumine (võimalikult ennetähtaegselt rajooniülemuste survel);
- raamatupidamisele Raplas kuludokumentide esitamine;
- perfokaartide täitmine külanõukogus ja rajooninõukogus vastuvõetud otsuste täitmise kohta;
- arvestuse pidamine koolikohuslaste kohta;
- arvestuse pidamine üksielavate vanurite kohta;
- individuaalmajade kartoteegi ja majade toimikute korras hoidmine.
Seda loetelu võiks pikalt jätkata.
Suureks üllatuseks oli Heljale see, et ametiga kaasnes ka kohustus olla külanõukogu tsiviilkaitse staabi ülem.
Ega see olnud ainus sõjaväeline tegevus - kordusõppuste puhul kamandati ka sekretär keset ööd tööle nii kauaks, kui õppustele kutsutud komando kõik liikmed olid Rapla poole teele saadetud ning õppuste lõpetamise paroolteade saadud.
Ega Heljal kerge ei olnud, tööl tuli palju õppida, külastajate ees jänni jääda ei tohtinud. Kodus ootas pere, ootasid lapsed. Kohe taastati Eesti iseseisvus, vallad. Heljal tuli palju ümber õppida.
Nüüd, kui Helja on juba vanaema, vaatlen teda imetlusega. Ta on tõstnud oma kvalifikatsiooni, selleks visalt Tartu vahet sõitnud, õppinud uut tehnoloogiat ning säilitanud oma huumorimeele, hea tuju, koguni noorusliku välimuse. Tema vastutulelikkus kodanikele on suurenenud, esimese aasta arglikkus on ajahõlma kadunud. Veerandsada aastat on talle ainult positiivselt mõjunud. Ta on üle elanud mitu ülemust, mõtlesin korraks, et küsin ka nende arvamust Helja kohta, kuid loobusin, sest tunnen neid ülemusigi hästi ning arvan teadvat nende vastuseid - ikka ülikiitvad, sest ilma Heljata oleks neil raske hakkama saada. Üks tema kaastöötajaid iseloomustas Heljat lühidalt - Helja on eriline inimene. Ise tunnen pisukest uhkust, et oskasime teiste hulgast välja otsida õige inimese ning teda ka veenda töökohta vahetama.
Kallis Helja, ole ikka eriline inimene!
