Veerand sajandiga robotiaega
Kui Uudo Mesi 1988. aastal Ida-Virumaal Kärasi külas vanaisa maadel talu taastama ja väikest lauta renoveerima hakkas, oskas ta vaevalt ette näha, et vähem kui veerand sajandit hiljem on tema lüpsilehmade arv suurenenud pea kümme korda ning piimatootmine toimub täielikult automatiseeritud vabapidamislaudas, kus käib nii söötmine kui lüpsmine robotitega.
Kolmas lüpsilaut
“Ei sööda ükski inimene loomi nii hästi kui robot,” nendib peremees nüüd. “See paneb grammi pealt seda sööta, mida mina ette kirjutan.” Samuti arvab peremees, et ükski inimene ei suuda lüpsta lehmi nii hästi kui robot.
Uudo Mesi meenutab, kuidas ta paigaldas vanale talulaudale uue põranda ja sõnnikukraabi. Kõige rohkem oli selles laudas 15 lüpsilehma. Siis tekkis plaan ehitada uus vabapidamisega laut. SAPARDi toetuse ja talumetsa müügist saadud rahaga ehitas ta ühe esimesi vabapidamisega lautu Eestis.
2010. aasta lõpus varises selle katus lume raskuse all sisse. Kõigest aasta hiljem avati talu juures uus laut, kus töötavad lüpsirobotid, automatiseeritud on lehmade söötmine ja sööda valmistamine. Maage talu uus laut oli esimene moodne vabapidamisega laut Ida-Virumaal.
“Sellest ajast peale on lehmad tervemad, piimatoodang on suurenenud 7000 kilolt 9000 kiloni lehma kohta aastas,” kirjeldab peremees pärast uue lauda avamist toimunud muutusi. “Ei ole enam vaja lüpsjat ega karjakut. Töö on kergem ja lõbusam.”
Vähese inimjõuga
Maage talus ja pereettevõttes OÜ Mesiviss töötab praegu neli inimest – peale peremehe tema abikaasa Maile Jaansoo, poeg Silver ja vennapoeg Karl Karo. Vanem põlvkond tegutseb peamiselt laudas, noorem põllul. Põhitulu tuleb piimatootmisest, loomasööt toodetakse oma talu maadel. Maad on kokku 310 ha ja loomi kokku 200. Nendest 110 on lüpsilehmad.
Suvel nägid lehmad lauda juures vohavat maisipõldu. Esimest aastat saavad nad maisisilo. “Maad on vähe ja maisiga saab väiksema pinna pealt suurema koguse sööta,” põhjendab peremees.
Uues laudas on automaatsöötmine. Jahu, srott, mineraalid ja silo segatakse masinaga kohapeal kokku ning lae all relssidel liikuv vagonett viib selle kümme korda päevas loomadele ette.
“Raske oli leida kainet karjakut, ja väljapääs oli automaatsöötmine,” põhjendab Uudo Mesi oma valikut. “Kõige rohkem meeldis mulle Taani päritolu Mullerupi söötmisrobot, mis teeb iga kord uue värske sööda.”
Kõigepealt segab masin kokku rohusilo ja mineraalid, seejärel lisab heina, vett ja maisisilo, segab ära ja kannab loomadele ette.
“Sõidab nagu raudteel,” kirjeldab peremees, kelle sõnul alustab masin tööd kell neli hommikul ja lõpetab kell kümme õhtul.
Selleks et tehnika käsitsemine korralikult käppa saada, kulus peremehel pool aastat. Pidevalt tuli telefoni teel müügi- ja hooldusfirmast nõu küsida.
“Nüüd tean täpselt kella pealt, kus peab robot parasjagu olema ja mida tegema,” nendib farmer. “Kui seisab vale koha peal, siis tean, mis võib viga olla.”
Nüüd helistab robot peremehele, kui on midagi viga. Kutsub ka öösel välja. “Põhiliselt saab vead kõrvaldada nupuvajutusega,” tunnistab Mesi.
Laudas on kaks Lely Astronaudi lüpsirobotit, automaatvalgustus ja -kardinad.
Restpõrandaga laudast lükkab jäätmerobot ehk “sitasitikas” sõnniku restide vahelt alla kanalitesse ning lägapump pumpab kord nädalas läga hoidlasse kolme tunniga. Hoidla mahutab 3500 kantmeetrit vedelsõnnikut, mis jõuab oma põldudele väetiseks.
Kohanemisraskused
Uudo Mesi tunnistab, et esimestel kuudel pärast uue lauda avamist sai ta magada vähe ning lehmade harjumine robotiga võttis aega.
Lauta mahub 160 lehma ja aasta lõpuks loodab peremees saada selle arvu täis. Tal on plaan lauta suurendada noorloomade sektsiooniga, nii et neid saaks sööta sama söödarobotiga. “Kui laut saab loomi täis, läheb elu veel kergemaks,” arvab permees.
Nagu enamik Eesti uusi lautu, on ka OÜ Mesiviss moodne laut ehitatud maaelu arengukava loomakasvatusehitiste investeeringutoetusega. PRIA kaudu saadud toetus oli pool miljonit eurot ja see kattis pea poole investeeringust.
