„Sügavasse auku, tuuletusse paika, teedest kõrvale jäävad ikka asjad, mõtted ja energiad pikalt pidama," põhjendas legendi teket ja püsivust geobioloog Enn Parve.

Enn Parve kommenteeris, et kunagise tee ja silla rajamisega mõisapargist saarele moodustus voogavatele Porkuni järvedele otsekui kinnine kurk, kuhu siis maakiirgusväljade energiate eripolaarsed mõjud ja kohapeal toimunud sündmuste sõnumid - informatsiooni mälu - koonduvad, sopistuvad ja jäävad pikemaks ajaks tunnetuslikult tajutavaks. "Tekib otsekui hea ja kurja kohtumispaik," kirjeldas karstilehtrit ja kuuske geobioloog Parve.

Mõned aastat tagasi hakkas kuusk kuivama. Kuni ei olnudki enam rohetavaid oksi, okkaid, olid vaid paralleelselt kasvanud kuivanud oksad. Ja see enam parki ja energiaraja peatuskohta ei kaunistanud. Töömehed langetasid tüve ja koristasid puidu. Oksarisu aga jäi vedelema. Vana aasta tugevad tuuled murdsid nõrgemaid puid juurde. Vaatamisväärsusest oli saanud risuhunnik.

Selle aasta algul tulid kohalikud ja korrastasid platsi. Rassimist oli mitu päeva. Okste tükeldamiseks oli vaja lausa mootorsaagi. Kokku korjati oksarisu ja põletati. Energiarajal käijaid ootab nüüd kena koht. Korda tehtud paika tutvustav stend on nähtav ja kutsub lugema.

Looduses toimunud muudatused ei kustuta paigaga seotud legende ja lugusid. Need püsivad seni kuni on teadjaid ja rääkijaid ning hooldajaid-hoolijaid.

Täname tublisid talgulisi! Nendeks olid Õie Matikainen, Kaljo Pilt, Reet Künnapas, Laine Roots, Leo Roots, Ester Vain.