Külalismuusikud koos meie Harriga. Foto: Kairi Leivo
FOTO: Kaldad
Rahvamaja fuajees oli üles seatud näitus A. Pulsti elust ja tegevusest.
Õhtu algas Krista Sildoja raamatututvustusega „Äratusmäng uinuvale rahvamuusikale".
Sellele järgnes rahvamuusikute kontsert. Muhedad mehednaised naerutasid publikut küll mõistatuste, isemoodi mängu ja muidu oma olemusega. Saal oli rahvast täis ja aplaus venis kohati pikaks. Peale sellist etteastet ei tohiks küll enam keegi küsida, kes oli August Pulst või mis see rahvamuusika siis on.
Meie ette astusid: Lauri Õunapuu (rahvalaul, torupill, väike kannel), Krista ja Raivo Sildoja (viiul ja hiiu kannel), Õie Sarv (rahvalaul), Ants Taul (torupill, lõõtspill), Harry Lindmets (külakannel, lõõtspill) ja parimad kohalikud muusikud. Selles etenduses oli tõelist väge.
Oma mälestusi omaaegsetest ringreisidest on kirja pannud Aleksander Puussaar: Muusikamuuseumi ringreis, mille kaasa tegin, toimus rongiga. Vagunis oli meil ööbimine ja elamine. Ringreis algas Tallinnast laiarööpalisel raudteel Tallinn, Tapa, Tartu, Petseri, Võru, Valga ja Tartu kaudu tagasi, lõppes Keilas. Raudteejaamadest sõitsime rahvamajadesse, kus pidud toimusid, hobustega, kaasa võttes kõik varustuse, mida meil ettekannete tarbeks vaja oli.
Üks huvitav lugu oli Sõmerpalus. Jaamast koolimajani, kus pidu toimus oli umbes seitse kilomeetrit. Vastu oli tellitud hobuseid arvestusega, et iga hobusega sõidab neli tegelast, peale selle hobuse juht. Tähendab kokku viis inimest. Üks mees oma noore hobusega ei olnud nõus rohkem peale võtma, kui kolm inimest ja ise neljandaks. Seletasime tükk aega, et meil on hobused ikka nelja tegelase sõidutamiseks tellitud, mitte aga kolme jaoks.
Siis vastas mees: „Ega ma sõnnikut ei vea, et ise pean jalgsi käima!" Ta jäi oma otsuse juurde kindlaks ja sõitsime siis nii nagu tema tahtis. Minul õnnestus ka temaga kaasa sõita. Teel oli mees väga mõnus, et võinud arvatagi, et ta nii pahur on.
Rahva osavõtt kõikjal oli väga suur. Saalid olid pea viimase kohani välja müüdud. Meie külastasime peamiselt linnu, linnarahvas oli väga vaimustatud meie ettekannetest. Aplaus kõikjal. Kasutusel oli ka sissekannete raamat, kuhu peolised oma muljetest ja elamustest sisse kandis. Et peolised meid väga kõrgelt hindasid, seda tõendavad kiitvate ja soojade sõnadega sissekanded. Igal pool oli kaks ettekannet, päeval õpilastele ja õhtul täiskasvanuile.
Mäletan, Valgas, kuhu meie veidi hilinesime, ootasid noored täiskiilutud saalis nii rahulikult. Aga kui mina läksin saali, et vabandada ja teatada meie peatset algust, siis pääses lahtu tormiline käte plaksutamine, tõustes püsti oma kohtadel. Alles siis, kui sain teatada, et kümne minuti pärast algab ettekanne, vaibus tormiline aplaus. Me tegime kiiresti, et noorte kannatust mitte liialt pingutada.
Meie ettekanded võeti vastu väga soojalt. Tegelastena esinesid Anne Vabarna, Jäätma Mari, Karja Peeter, Torupilli Jaan, Männi Mart ja Uuetoa Jüri, noortest olid E. Truu ja mina.
Teine Muusikamuuseumi ringreis, millest osa võtsin, toimus autobussiga oktoobris, novembris, kestvusega kaks kuud. Ringreisi marsruut oli Harju-, Tartu-, Valga-, Viljandi- ja Pärnumaa.
Selle ringreisi lõpus Viljandi ja Pärnumaa piirides toimus Tori Muuseumi ringreis, mille kestvus oli umbes kaks nädalat. Autobussiga oli kaasa kõik lavatarbed.
Toitlustus ja ööbimine oli korraldatud vahetult rahvamajade läheduses. Osavõtt vähe nõrgem, kui eelmisel ringreisul. Arvatavasti oli tingitud osalt sellest, et sügisel vihmaste ilmade tõttu teeolud halvad. Üldine mulje väga hea. Erilisi juhtumeid sellelt reisult meelde pole jäänud. Kõikjal vastuvõtt suurepärane. Erilise menu osaliseks sai Jäätma Mari, kes oma osava näitlejatalendi oskas väga osavalt ära kasutada.
Ta imiteeris lindude laule, laulis mitmeid rahvalaule. Kuulsuse omas ta kuulsa „Kõrvatse naisena", kes pulmades kombeid väga hästi tundis ja pruudi ehtijana oli palju pulmadest osa võtnud. Teine keskne kuju oli Karja Peeter.
Mängis karjapasunat, sikusarve ja roopilli. Oma saaremaa valsiga lõi laineid. Kolmas unustamatu kuju oli Torupilli Jaan. Oma meisterlikkuse poolest olid hinnatud pulmapillimehed Männi Mart ja Uuetoa Jüri, kes kahe viiuli koosmängus olid ületamatud.
Kui me külastasime „Adavere" rahvamaja, oli laupäev, tahtsime nii väga saunas käia. Kohalikule kaupmehele, kelle pool korteris olime, rääkisime oma murest, et tahame saunas käia. Kaupmees, läbi ja läbi rahvamees, laskis sauna kütta ja ütles, et kella viieks on kõik kombes. Läksimegi sauna vihtlema ja tundsime mõnu kuumast leilist. Korraga ilmuvad naised ja hakkavad endid lahti riietama ja siis pesema, ega teegi välja meist. Alul oli veidi piinlik, et oleme sattunud "soome" sauna, aga hiljem, polnud ju midagi parata.
Pärast saunas käimist rääkisime kaupmehele juhtumist ja ta ütles: „Unustasin teile ennist ütlemata, et meil on tavaks, et naised käivad ühes meestega saunas!" Õhtul olid samad naised peol ja aplodeerisid meile. Neile meeldisid meie ettekanded, eriti „Näärisokk" ja pulmakommetest „Arstlik läbivaatus".
(Kui tahad veel edasi teada, mis juhtus, tule muuseumi lugema...)
Fotod Kairi Leivo
