Meenutus: Ühe kirikuõpetaja kannatuste rada
Karmid taplusaastad, mis tõid Vigala kihelkonnale ja kogu kodumaale korvamatuid kaotusi, lõppesid 1945. aastal. Nõukogude võimu suhtumine usuellu oli sõja-aastatel mõnevõrra muutunud, eriti vene õigeusu kirikusse. Kuid võimu eesmärgiks oli kirikute ja koguduste tegevuse allutamine rangele keskvõimu kontrollile, kiriku ja usu mõju järjekindel vähendamine. NSVL Rahvakomissaride Nõukogu juurde loodi juba sõjaajal, 1943. aastal Usukultusasjade Nõukogu.
ENSV-s ei jäetud usuelu küsimusi vabariiklike juhtorganite pädevusse, vaid nimetati ametisse usuasjade volinik, kes allus otseselt Usukultusasjade Nõukogule Moskvas. Viimase ülesandeks oli jälgida kogu kirikuelu ja selle juhtkonna meelsust, tungida usuühingute siseellu, sekkuda pidevalt nende tegevusse, rakendada mitmesuguseid piiranguid ja kontrollida nende täitmist. Lisaks sellele jälgisid vaimulike tegevust pidevalt julgeolekuorganid.
1940. - 1941. aasta punaste hirmuteod olid kõigil meeles ja 1944. aastal otsustasid rohkem kui pooled vaimulikud Eestist põgeneda. Luterliku kiriku juhtimise korraldamiseks tuli 17. jaanuaril 1945. aastal Tallinnas kokku laiendatud Piiskoplik Nõukogu, kus valiti uus Konsistooriumi juhtkond. Piiskopi asetäitjaks valiti August Pähn, üheks assessoriks Ferdinand Jürgenson, Vigala kiriku pastor. Tollased liikumisvõimalused olid väga piiratud. Ainsaks regulaarseks ühenduseks oli kitsarööpmeline raudtee, kuhu võis pileti osta vaid komandeerimistunnistuse ettenäitamisel. Selle väljaandjaks vaimulikele oli usuasjade volinik Kivi Tallinnas.
Pidev osavõtt konsistooriumi tööst oli kaugest maakogudusest seega praktiliselt võimatu. Eelnimetatud asjaolule lisandusid muud põhjused, mis sundisid austatud õpetajat oma koguduse pärast selle 18 aastat teenimist maha jätma.
Arvatavasti lahkus F. Jürgenson Tallinna 1945. aasta alguses. Usuasjade volinik Kivi saatis Tallinn-Nõmme sõjakomissarile 22. aprillil 1945. aastal isikute nimekirja, kes kuulusid mobilisatsioonist vabastamisele, kus teda on juba mainitud Jaani koguduse õpetajana.
Neil rasketel aegadel otsisid paljud koguduse liikmed hingelist tuge oma kodukiriku võlvide all. Vigala kogudus tähistas 11. augustil 1946. aastal Vigala kiriku 100-aastast mälestuspäeva, kus teenisid piiskopi asetäitja A. Pähn, nüüd juba koguduse endine austatud õpetaja, assessor praost F. Jürgenson ning vastne aseõpetaja A. Põld. Arvatavasti kohtus Tallinna siirdunud õpetaja siis viimast korda oma kauaaegse kogudusega.
Tallinnas sattus F. Jürgenson kui väljapaistev kirikutegelane otsekohe julgeolekuorganite vaatevälja ja nende surve alla. Nagu mitmedki teised kirikuelu juhid lülitati ta 1945. aastal julgeolekuagentide nimekirja, kuid tegelikult ta julgeolekuga koostööd tegema ei hakanud. Ta saboteeris oma oma agendikohustusi igati. Selliseid KGB-le pigem kahjulikud kui kasulikud agendid võeti omakorda agentuurse järelvalve alla ja hiljem tihtipeale arreteeriti. Varjunime „Schultz" all tegutsenud agent oli teatanud Jürgensoni sidemetest emigrantidega, isegi piiskop J. Kõpuga.
Süüks pandi talle haridusministri Arnold Raua kõne arutusele võtmist Konsistooriumis 1947. aasta 9. detsembril. Minister esines 23. augustil 1947. a ülevabariigilisel haridustöötajate nõupidamisel ja märkis: „Keskkooliõpilaste seas esineb massilist leeriskäimist. Usu kui ebateadusliku elemendi sissetung tuleb otsustavalt pidurdada, asuda noorte kaitsmisele usupimeduse eest kõigi vahenditega ja igal võimalusel." Esineja kasutas oma kõnes vaimulikke solvavaid väljendeid: „mustad rongad", „rahvapimestajad", „oopium rahvale". Assessor F. Jürgenson oli kommenteerinud solvanguid kui selliseid, millega veel ükski valitsuse liige polnud esinenud.
Konsistoorium võttis vastu nõukogudevastase otsuse mitte saata kogudustele patriootlikku läkitust Oktoobrirevolutsiooni 30. aastapäeva puhul.
See äratas nii julgeolekuorganite kui usuasjade voliniku erilist tähelepanu. Veebruaris 1948 arreteeriti Konsistooriumi koosseisust assessor Adolf Horn, samuti Tartu Pauluse koguduse õpetaja Harry Haamer ja Lääne praost Jaan Lääne, mis veelgi süvendas vaimulikkonnas hirmu ja ärevuse õhkkonda.
Assessor F. Jürgensonile kui vaimulikule andis volinik J. Kivi iseloomustuse oma 19. veebruaril 1948. a Moskvasse saadetud kirjas nr 3/2c (tõlge vene keelest): „NSVL MN juures asuva Usukultusasjade Nõukogu esimehele Poljanskile Veebruari alguses minu komandeeringu ajal arreteerisid julgeolekuorgenid luterliku kiriku teenistujad Horni ... Lääne ... Harri Haameri.
Võttes arvesse toimunut pean vajalikuks seoses Horni arreteerimisega ja tema väljaarvamisega, kasutada vahendeid selleks, et eemaldada Konsistooriumi koosseisust veel assessor Jürgenson Ferdinand Jakobi.
Kes on assessor Jürgenson ? Vaimuliku ilmavaate poolest on ta pietist. Arvestades seda võib ta, kuuludes Konsistooriumi koosseisu, edaspidi takistada hernhuutlaste küsimuse lahendamist. Käesoleva ajani avaldas ta teataval määral mõju Konsistooriumi tegevusele, kuid eriti tuleb märkida tema mõju piiskopi asetäitja suhtes. Assessor Jürgenson omab viimatinimetatu ja teiste juures erilist autoriteeti oma pikaajalise kirikutöö staaži ja selle tõttu, et ta oli luterlikus kirikus eriti vastutavatel ametikohtadel (kodanliku korra ajal ta oli mitmel korral Konsistooriumi assessor, vikaarpiiskop (piiskopi asetäitja), praost ligikaudu 20-aastase staažiga.
Kuni 1926. aastani, kodanliku Eesti ajal, oli Jürgenson Haridusministeeriumis üheks vastutavamaks töötajaks - haridusministeeriumi nõunikuks.
Okupatsioonivõimud osutasid talle sellist usaldust, et ta nimetati Lääne maakonna organi „raatsherr" koosseisu (ametikoht, mis praeguste arusaamade järgi vastab ligikaudu maakonna nõukogule).
Oma poliitilisi vaateid Nõukogude võimu suhtes väljendas ta 1943. aasta lõikuspüha laululehel, kus ta andes ülevaadet Lääne praostkonna tegevusest ja koosseisust (ta oli ka praostkonna praost), hindas kirikut järgmisel viisil: „Kirik oli siiski 1941. aastal ainsaks oaasiks bolševistlikus kõrbes."
Ma arvan, et ma juhin piiskopi asetäitja tähelepanu neile faktidele ja teatan talle, et käesoleval ajal selliste isikute kuulumine kirikuvalitsusse on ebasoovitav, siis piiskopi asetäitja teeb sellest vastavad järeldused.
Soovitav oleks eemaldada Jürgenson üldse Tallinnast ja nimetada ta mõnda maakondlikku usuühingusse. Seoses toimunud arestidega annab käesolev moment soodsa võimaluse ülalnimetatud operatsiooni elluviimiseks.
... Konsistooriumi uute liikmete suhtes ma arvan üheks vajalikuks tingimuseks, et nad ei oleks pietistid. Pietistide viimine Konsistooriumi koosseisu võib pidurdada hernhuutide küsimuse lahendamist soovitud suunas.
Palun Nõukogu anda mulle vastavad korraldused.
Usuasjade volinik Kivi"
Õpetaja F. Jürgensoni edasist saatust kaaluti Moskvas ja vastus saadeti teele 6. märtsil 1948. aastal. „Usuasjade volinik sm. Kivi Kuna assessor Jürgensoni lahkumine Konsistooriumi liikmete hulgast mõjub tervendavalt kogu olukorrale luterliku kiriku juhtkonnas - kinnitab Nõukogu heaks Teie poolt tema töölt vabastamiseks ettevõetavad sammud. Aga kõik see tuleb läbi viia ilma meiepoolse nähtava sekkumiseta. Poljanski"
Nagu näha kirja kuupäevast, oli volinik Kivile juba varem antud vabad käed oma ettepanekute elluviimiseks. Ta kutsus enda juurde esmalt piiskopi asetäitja A. Pähna ja selgitas talle, et F. Jürgenson ei sobi Konsistooriumisse.
Järgmisena kohtus volinik ka asjaosalise endaga. Need kohtumised lõppesid sellega, et F. Jürgenson, arvestades oma tegevust Saksa okupatsiooni ajal ning äsjaseid sündmusi luterlikus kirikus (arreteerimised), pidas kiriku huvides vajalikuks lahkuda Konsistooriumist. Ta esitas „vabatahtlikult" piiskopi asetäitja A. Pähna nimele avalduse, milles palus end vabastada tööst Konsistooriumis alates 1. märtsist 1948. a. Kaalul oli õpetaja tulevik ja ega valikuvõimalusi eriti polnud. Vastasel juhul oleks teda oodanud arreteerimine. Avaldus rahuldati ja ta lahkus Tallinnast, asudes tööle Viru-Jaagupi koguduse õpetajana, ühtlasi ka Viru praostkonna praostina.
Volinik Kivi võis Moskvasse ette kanda oma plaani edukast elluviimisest. Ideoloogiline vaenlane oli avalikkuse silma alt kõrvaldatud. Kuid sellega voliniku poolt kavandatud ümberkorraldused veel ei lõppenud. Arreteerimised ja muud repressioonid jätkusid. Ka EELK piiskopi asetäitja A. Pähn vahistati märtsis 1948. aastal.
Ferdinand Jakob Jürgenson suri Viru-Jaagupis 20. novembril 1960. a. ja maeti oma sünnikoha Rannamõisa kalmistule 25. novembril. Lahkumis- ja tänusõnu laususid ka Vigala koguduse õpetaja H. Jänes ja kauaaegne juhatuse esimees Jädivere I küla Rebase-Jüri talu peremees Jaan Selirand.
Katkend Arno Kaera „Lehekülgi Vigala kiriku ja koguduse ajaraamatust".
Katkendi on välja valinud Kaie Bergmann
Arno Kaer - sündis Vigalas, töötas Tallinnas, suviti veetis aega
isakodus Vigalas, pensionieas oli agar kodu-uurija. Eluaastad
14.04.1929. - 07.04.2011.
