Erkki Truve: Rohkem GMOsid peaks jõudma laborist praktikasse

Kuigi ühtviisi tobe on olla nii kõikide GMO-de poolt kui ka kõikide vastu, on seni kasutusse võetud GMO-d olnud märkimisväärsed edulood.

Näiteks geneetiliselt muundatud mikroorganismide abil toodetud ravimid, ensüümid jms on kindlasti oluliselt muutnud nii ravimi- kui ka keemiatööstust.

Edukad on olnud ka GM põllukultuurid ja praegu kasvatatakse neid maailmas umbes 160 miljonil hektaril – pindalal, mis võrdub umbes 40 Eesti vabariigi territooriumiga! Kusjuures sellisel hiiglaslikul pindalal kasvatatavate kultuuride puhul pole leitud ühtegi kahjulikku kõrvalmõju inimesele või keskkonnale.

Küll aga on võimalik dokumenteerida selget positiivset mõju keskkonnale, olgu näiteks oluliselt vähenenud taimekaitsevahendite kasutamine või kütusekulu vähenemise GM põldude harimisel.

Lisaväärtuseks on suurenenud kasum farmeritele, mis ei tohiks ju kapitalistlikku majandussüsteemi õigeks pidava Eesti jaoks olla mingi patt. Just nimelt farmerite kasvavad kasumid on see põhjus, miks tuhanded ja tuhanded põllumehed nii USAs kui ka mujal Ameerikas, Indias, mujal Aasias ja Aafrikas võtavad kasutusele GM sordid.

Ei ole ilmselt tõsiseltvõetav väide, et kurjad suurkorporatsioonid (kes muidugi ka ise korralikku kasumit teenivad, selle jaoks nad ju ongi ja seda nende aktsionärid neilt ometigi ju ootavad) suudavad süstemaatiliselt paljudes riikides aastakümnete kaupa õnnetuid farmereid lollitada. USA või Kanada farmer on kindlasti piisavalt tark ja iseseisev selle jaoks, et teha otsuseid, mis on kasulikud talle ja mitte üksnes Monsantole , DuPontile või kellele iganes.

GMO-d aitavad vähendada toidupuudust

Kindlasti ei lahendata näljahäda paljudes maailma paikades üksnes tänu GMO-dele. Nälg on suuresti sotsiaalne ja poliitiline probleem ning ükski tehnoloogiline läbimurre seda maailmast kaotada ei suuda.

Sama selge on aga ka see, et kasvav inimkond vajab üha rohkem ja rohkem toitu. Ning kui vaadata seda, kui palju on geenitehnoloogia aidanud suurendada viimastel kümnenditel näiteks maisi ja soja saake maailmas, siis on selge, et GMOd toetavad näljahädaga seotud probleemide lahendamist, kuna toodangu koguhulk suureneb.

Kuidas korjatud saaki viia võimalikult kõikide vajajateni, see küsimus jääb juba väljapoole põllumajanduse ja bioloogia haardeulatust.

Tõsiasi on aga ka see, et uute tunnustega GM sorte pole laialulatuslikku kasutusse tulnud sisuliselt kogu selle sajandi jooksul. Ikkagi domineerivad GM põldudel resistentsus putukkahjuritele ning tolerantsus herbitsiididele, seega tunnused, mis iseloomustasid juba 1990. aastate keskel reaalsesse põllumajanduslikku kasutusse jõudnud GM sorte. 

Pole õige väita, et uudsete tunnustega (näiteks parendatud vitamiinide, mineraalide jms sisaldus, põua- või külmakindlus, resistentsus bakteriaalsete või viirushaigustele jne) taimeliine pole olemas.

Seadused on asja liiga keeruliseks teinud

On, erinevates laborites (enamasti kasumit mittetaotlevates ülikoolide laborites) on neid kümnete kaupa. Keegi pole aga suutnud neid turule tuua. Põhjus on lihtne. Organisatsioonid, kes väidetavalt on pühendunud keskkonnakaitsele, on üheskoos ennast hõlpsasti veenda lasknud Euroopa ning kolmanda maailma poliitikutega suutnud kehtestada nii Euroopas kui ka mõnedes muudes maades niivõrd keeruka regulatsiooni GMOde turule toomiseks, et seda saavad endale lubada üksnes kõige-kõige jõukamad suurkorporatsioonid.

Ehk teisisõnu, inimese ja keskkonna kaitsmise sildi all on kas rumalusest või millestki muust tingituna tegelikult tehtud just nimelt teene mõnele üksikule suurkorporatsioonile ning sisuliselt tõrjutud väiksemate firmade ning kolmandast maailmast pärit arenduste turulejõudmine.

Euroopa kontekstis tähendab see muuhulgas ka seda, et tõsiseltvõetav toiduaine- ning agrokeemiatööstus kolib oma teadus- ja arendustegevusega tegelevad osakonnad Euroopast ära, sest siin puudub seda tüüpi tegevuseks soodne keskkond.

Sellega süveneb Euroopa toidu- ja söödasõltuvus ülejäänud maailmast. Ning kui läbi meie oma rumala propaganda ja sellest tingitud ülereguleerituse saab tulevikus see sõltuvus olema mitte lihtsalt teistest kontinentidest, vaid tegelikult mõnest suurkorporatsioonist mõnel teisel kontinendil, siis kas see ongi see, mida me tahtsime? 

Tõsi on aga ka see, et teatud geenid kodeerivad selliseid valke, millega kokkupuutumine võib inimesele ohtlik olla. Banaalse näitena – kui konstrueerida kartul, millesse oleks viidud koolera toksiini funktsionaalne geen, ja siis seda kartulit süüa, võiks sööja ilmselt surra. Selline potentsiaalselt ohtliku väljamõeldud GMO näide on vajalik selleks, et toonitada – kõikide GMOde poolt valimatult olla ei ole tõsiseltvõetav, nii nagu ka in corpore nende kõigi vastu olla.