MAALEHE ARHIIVIST | Pika Hermanni sinimustvalge lipu värvid aeti välja Moskvast
Laulev revolutsioon oli 1988. suvel tänavaile toonud sinimustvalged lipud. Aasta lõpus heisati need ka Tartu, Kuressaare jt linnade tähtsamatesse lipuvarrastesse. Kuid Toompeal Pika Hermanni tornis lehvis endiselt Eesti NSV punane plagu. Ühest küljest illustreeris see tegelikku olukorda − Nõukogude okupatsioon ju veel kestis −, teisalt aga riivas ärganud rahva väärikust ja ka vabariigi juhtkonna autoriteeti.
1989. aasta 17. veebruaril otsustas Eesti NSV Ülemnõukogu presiidium Arnold Rüütli juhtimisel kuulutada 24. veebruari Eesti iseseisvuspäevaks ja heisata sel päeval Pika Hermanni torni sinimustvalge rahvuslipp.
“Kahjuks on paljude aastate vältel peetud seda päeva ja sinimustvalget lippu antisovetismi sümboliks. Uutmine on endaga kaasa toonud paljude asjade ümberhindamise ja peab olema selge, et rahvusliku ajaloo tähtpäevi ja rahvussümboolikat ei saa pidada millekski sotsialismivaenulikuks, kuigi suhtumine neisse on erinev,” kommenteeris Rüütel seda otsust ajakirjandusele.
Ta andis ka teada, et Eesti NSV Ministrite Nõukogule on tehtud ülesandeks lipuheiskamise rituaali väljatöötamine.
Päevakohased laulud
Päevakohaste laulude väljavalimise ja esitamise korraldamise eest vastutas kultuuriministeerium. Toona ministeeriumi muusika- ja teatriosakonna juhatajana töötanud Jüri Trei mäletab, et see polnud sugugi esimene omalaadne ülesanne.
Näiteks 1988. aasta suvel tuli tal lauluväljaku ja puhkeparkide direktori Rita Mägari palvel kiiresti leida võimendus lauluväljakul toimunud öölaulupidudele. Kui Ivo Linna ja muusikud lindistasid Alo Mattiiseni ja Jüri Leesmendi isamaalisi laule, korraldas Trei võimude eest salaja stuudioarve kinnimaksmise. Ka kooride ja muusika organiseerimine käis revolutsioonisuvel tihti tema kaudu.
“Sest teistel nende organiseerimise võimalusi ei olnudki, isegi mitte Rahvarindel, mis oli ometi suur ja võimas. Tavaliselt Savisaar helistas mulle, et Jüri, meil on tarvis busse, koore, orkestreid. Nii näiteks oli rahvusraamatukogu kaablikraavi kaevamisel,” räägib Trei.
Tema käe all valmis nüüd ka lipuheiskamise tseremoonia kondikava: rahvas ja kõnemehed pidid kogunema Toompeale Kuberneri aeda, koorid laulma laule “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”, “Hoia, Jumal, Eestit” ning “Eesti lipp”. Lipu hommikuseks heiskamiseks ja õhtuseks langetamiseks mängiti sisse spetsiaalsed signatuurid. Pärast hommikust tseremooniat oli plaanis tasuta kontsert Niguliste kirikus.
“Liputseremooniat tuli organiseerida väga kiiresti, lausa tundidega,” mäletab Trei.
Kuid lipu enesega olid lood palju keerulisemad.
Kust saada sinist värvi?
Lipu valmistamine usaldati ENSV kergetööstuse ministeeriumi ja personaalselt selle kauaaegse ministri Jüri Krafti hoolde.
“Mulle helistas ministrite nõukogust Elmar Matt. Tollel ajal oli Eestis väga võimas kergetööstus ja Matt küsis, kas ma saaksin kaasa aidata Eesti lipu tegemisele. Minu jaoks oli see nii ootamatu, et tõusin telefoni taga lausa püsti,” ütleb Kraft.
Ta lubas hea seista lipu sünni eest, kuid uuesti oma toolile maha istudes taipas kohe ka oma ülesande keerulisust. Millised peaksid olema õige Eesti lipu mõõtmed? Missugused on lipu normikohased värvitoonid? Kõik need teadmised olid pikkade nõukogude aastakümnete vältel põhjalikult ununenud, tegu oli ju otseselt nõukogudevaenuliku informatsiooniga.
Kraft kutsus kokku nõupidamise ning seal otsustati saata ministeeriumi inimesed muuseumidesse ja arhiividesse andmeid koguma.
Nii õnnestuski välja selgitada Pika Hermanni torni sobiva lipu õiged mõõtmed ja värv. Kuid siis ilmnes, et kogu Eesti NSVs ei leidu lipu valmistamiseks vajalikku sinist värvi.
“Eesti oli puuvillase riide valmistamises maailmas esirinnas, meil tehti 140 meetrit riiet inimese kohta. Lipp pidi olema villasest riidest, et vastu pidada tuultele ja tormidele. Villast riiet tehti meil mitmes ettevõttes, Keilas õhemat ja Sindis paksemat. Aga õiget sinist värvi ei olnud,” meenutab Kraft.
Lipusinist hakkas otsima Karfti alluvuses kergetööstuse ministeeriumi varustusosakonna keemiagrupi juhina töötanud Natalja Leppind. Toonases tootmissüsteemis ei saanud ju ka ettevõtted midagi osta otse teise ettevõtte käest, kõik käis kesksete varustuskontorite kaudu. Ka värvi tuli hankida Moskvast üleliidulisest varustus-turustuskontorist.
Natalja Leppind saatis sellesse asutusse mitu kirja sooviga hankida koduvabariigi tekstiilitööstusele 50 kilogrammi spetsiifilise tooniga sinist värvi. Ta põhjendas värvivajadust aasta pärast ees seisva laulu- ja tantsupeoga: rahvariided tahavad värvimist ja õmblemist. Kuid kirjad jäid vastuseta. Tulemusi ei andnud ka Moskvasse võetud kaugekõned.
“Siis võtsin komandeeringu, mind saadeti Moskvasse. Vana Tallinn tegi seal kõik uksed lahti,” muigab Leppind.
iiski polnud mured sellega murtud. Varustuskontorist ei saadud värvi ennast, vaid ainult allkiri jaotuslehele, mis saadeti Kemerovosse värvitehasesse. Sealt lähetati pisike värvipartii Tallinna siinsesse vabariiklikku varustuskontorisse. Natalja Leppind kergetööstuse ministeeriumist pidi hoolega valvama, et väärtuslik värv selle keerulise hanketsükli käigus kaotsi ei läheks või et mõni teine organisatsioon sellele käppa peale ei paneks.
Lõpuks oli värv käes. “Musta ja valget oli meil omast käest võtta, nüüd oli olemas ka sinine,” lausub Leppind.
14. veebruaril said riidevabrik Keila ja õmblustootmiskoondis Baltika tellimuse 30 lipu valmistamiseks. Keila vabrik tegi kokku 600 meetrit poolvillast riiet − 200 meetrit iga värvitooni kohta. Baltika õmbles ühe ööpäeva jooksul neist kokku 30 lippu, mis anti üle ENSV Ministrite Nõukogule.
Vabriku Keila direktor Anatoli Belov rääkis ajalehele: “Kollektiivil tuli näidata osavust ja organiseeritust, et väga lühikese ajaga seadmed ümber häälestada, valmistada vajalik riie, see värvida ja õigel ajal õmblusettevõttele üle anda. Tulime austava tellimusega toime.”
ellest, et 50 kilogrammi värvi tuli kogu terve Nõukogudemaa pealt tikutulega taga otsida, toonased lehed veel ei kirjutanud.
inimustvalge tornilipu nöörid tellis Baltika Tallinna Spordilaevade Eksperimentaaltehasest. 23. veebruariks, napilt päev enne lipu heiskamist, saadigi trikoloorid valmis.
Lipp langeb, teine tõuseb
ama päeva õhtul seisis ees Eesti NSV lipu langetamine. See viidi läbi hädavajaliku pidulikkusega. Kell 22 kõlas Toompeal kolmekordne fanfaarisignaal. Langenud lipule pidasid kõned Tallinna täitevkomitee esimees Harri Lumi ja kunstnike liidu esimees Enn Põldroos. Lipp anti üle riiklikule ajaloomuuseumile.
Järgmist päeva kirjeldasid keskajalehed ühe ja sama rasvase pealkirjaga: “Ja saabus päev...”.
“Lipu heiskamine on kõige ülevam asi, mida ma oma elus näinud olen,” mäletab seda päeva Kraft.
Ka Leppind tunnistab: pisar tuli sel päeva silma. Sama tundsid tuhanded eestlased, kes olid kogunenud lossiaeda, ja sajad tuhanded, kes jälgisid tseremooniat televisiooni vahendusel.
Kell 8.33 heiskasid hümnisignatuuri saatel lipu Tallinna
3. keskkooli 8. klassi õpilane Madis Laansalu, 37. keskkooli 8. klassi õpilane Sille Triks, 54. keskkooli 7. klassi õpilane Helen Lepalaan ja Tallinna muusikakeskkooli 8. klassi õpilane Rauno Tagel − kõik nad olid koorilaululapsed.
“Ilus päev oli,” mäletab Tagel. “Eks meil oli seal üleval natuke külm ja kõhe, aga muidu oli väga ülev ja vägev tunne.”
Kella 8.35ks oli lipp vardasse tõusnud. Rahvas juubeldas.
Kraft mäletab, et inimesi oli tuhandeid, neid muudkui tuli ja tuli juurde.
“Mõned väsinud vanad mehed ja naised ütlevad võib-olla täna läbi pisarate sinna üles vaadates apostel Luuka ja Vargamäe Andrese sõnadega: “Issand, nüüd lased Sa oma sulasel rahus minna, sest ta silmad on Sinu õnnistust näinud,”,” rääkis tseremoonial kirjanik Jaan Kross.
“Aga nooremad ja noored, need, kelle kutsumus ja kohus on rutata kraavikaevajate hulka, teadku: sood, mis ootab nende higi, et põlluks ümber sündida, sood otseses ja ülekantud mõttes on ümberringi alles päratuid lahmakaid.”
Eesti omariikluse saavutamiseni oli jäänud kaks ja pool aastat, kuid toona ei teadnud keegi, kas ja millal see eesmärk saavutatakse. Sinimustvalge lipu heiskamine punalipu asemele pälvis peagi näiteks Interrinde terava kriitika. Kui sinimustvalget hakati vormistama okupeeritud Eesti ametlikuks riigilipuks, kritiseerisid seda ka rahvuslikud jõud.
Kuid asjaolu, et Pika Hermanni esimeste lippude värv pärines Moskvast, kriitikud teada ei saanudki.
