Kalju Lillepuu annetatuist on üks vanemaid, 1905. aastal Tartus trükitud ajaleht „Uudised" ja lehe vesteosa, milles Vilde avaldab oma ajaloolise romaani „Prohvet Maltsveti" järjejutuna, aga ka näiteks Linda Jürmannilt pikk kirjutis „Rahvalik valimiste viis". Aastatel 1904-1905 töötas Vilde selles ajalehes toimetajana.

Aastaarvu 1905 kannab ka kuldsete servadega ääristatud kaart, milles Linda Jürmann ja Eduard Vilde annavad teada, et on „abielusse astunud Tartus, 9. septembril".

Huvipakkuv on vihikuformaadis Eduard Vilde „Avalik kiri Eesti Kirjanduse Seltsile - seletus ja protest „toetuseraha" asjus aastast 1913", kus ta avaldab seltsiga peetud kirjavahetuse ning selgitab, miks ta lükkas tagasi seltsi poolt talle määratud toetusraha. Seda auhindamist peetakse „kõige tähelepanuväärsemaks ja vast ka skandaalsemaks auhindamiseks eesti kirjanduse ajaloos," kirjutas ajakirjas Keel ja Kirjandus 2008.a 12. numbris Kristi Raudmäe. 1913. aasta auhindamine jäigi skandaali tõttu viimaseks - seda nii rahapuuduse, kirjanduse nõrga tasapinna kui ka sõjaolude tõttu.

Kalju Lillepuu annetas vallale ka piltidega naljalehe „Kaak" 1965. aastal ilmunud koopia-väljaande. Satiirilehte „Kaak" andis Vilde välja Soomes paguluses elades 1906.a. Leht ilmus Helsingis, seda anti välja kolm numbrit. Lehes naeruvääristati muuhulgas keisrivõimu. Annetus sisaldab veel hulgaliselt fotosid kirjanikust erinevatel eluetappidel.

Mõne reaga lahkest annetajast. Kalju Lillepuu (s. 1935.a) on pärit Viru-Jaagupist, kus ta on koolis käinud ning pärast Rakvere Pedagoogilise Kooli ja Tartu Riikliku Ülikooli lõpetamise töötanud Viru-Jaagupi koolis algklasside ja eesti keele õpetajana. Pärast abiellumist 1962. aastal asus ta elama Viljandisse, kus ta jätkas oma pedagoogiteed Viljandi kultuurikolledzis (kultuuriakadeemias) õppejõuna lastekirjanduse, eesti kirjanduse ja maailmakirjanduse õppejõuna. „Ta elamuslikud ja sütitavad loengud on pannud sadu ja sadu noori kirjandust paremini mõistma ja armastama," kirjutas Eerik Teder ajalehes „Videvik" raamatuaasta puhul 2000. aastal. Toreda ja meeldejääva õppejõuna meenutavad teda ka tema kunagised õpilased Reet Alavere, Maie Männiste, Ere Tammeorg.

2005. aastal ilmus Kalju Lillepuu 70. sünnipäeva puhul kogumik „Trükisuled", mis koondab valiku autori vaatenurga alt nähtud lugusid, mida ta on kirjutanud kirjanike juubelite puhul, aga ka kirjandusloolisi uurimusi, retsensioone jmt. „Pealinnast kaugel elava kirjamehena on Kalju Lillepuul tulnud alati enne kirjutamist mõelda sellele, missugusele väljaandele neid pakkuda, sest tellimusi Tallinnast ei maksa kusagil südamaal oodata. Nii on ta pidanud läbi ajama põhiliselt kahe kodukandi - Rakvere ja Viljandi - peroodikaga.

Ja ometi võime nüüd ajas tagasi vaadates nentida, et Kalju Lillepuu kultuurilooline tegevus on väga kindlapalgeline ning seotud tema huvialadega, milleks on kirjandus (sh lastekirjandus) ning male ja esperanto," kirjutab kogumikus Kalju Lillepuust Ülo Alo Võsar. „Retsensiooniga Tammsaare „Kõrboja peremehe" esperantokeelsele väljaandele viitab Lillepuu veel ühele võimalusele meie klassikut maailmale tutvustada. Esperanto on aidanud tal endalgi maailmas ringi rännata."

See huvipakkuv raamat on saadaval Vinni-Pajusti raamatukogus.

Kalju Lillepuu annetus rikastab ka Vinni-Pajusti Gümnaasiumi kirjanduslikku väljapanekut ja kirjandustunde.