Valla spordielu edendamine on Tiiu Alliksalu südameasi
Oma lapsepõlve kuni 15. eluaastani elasin Vana-Vigalas, kus käisin kolmes koolis: 4 klassi Vigala algkoolis, 5. - 7. klassis õppisin Peru 8-klassilises koolis. 8. klassi lõpetasin Kivi-Vigala põhikoolis, seal oli just valminud tolle aja kohta eesrindlik uus koolimaja, kus olid avarad ruumid ja ilus suur spordisaal.
Lapsena pakkus mulle huvi eelkõige sport. Algkoolis möödus iga vaba hetk õues rahvastepalli mängides, olin selles kõva käsi. Mängisime veel peitust, „mädamuna" ja paljusid teisi tol ajal tavapäraseid laste õuemänge.
Mäletan, kuidas tegime kaaslastega kraavile ise liuvälja, mõtlesime välja esinemiskava ja kutsusime oma vanemad esinemist vaatama.
Peru koolis oli meil väga aktiivne kehalise kasvatuse õpetaja Johannes Kasekamp, kes lühikese ajaga rajas kooli juurde staadioni, kus sai mitmetel spordialadel treenida ja võistelda. Selle tulemusena osalesime tolleaegse nimetusega rajooni meistrivõistlustel.
Selleks ajaks oli minust saanud tubli kuulitõukaja ja kettaheitja ning võistlustel sain peaaegu alati medalikohad. Gerd Kanteri isa Jaan oli minu koolivend ja võistkonnakaaslane, tema tegi ja kuuli ja ketast. Tol ajal kestsid võistlused ikka 2-3 päeva, ööbisime võimlates, oli igati huvitav aeg!
Milliseid ameteid oled õppinud ja mis töid on tulnud elus teha?
Peale põhikooli läksin õppima Tartu pedagoogilise kooli Pärnu filiaali, kust sain 8-klassilise kooli kehalise kasvatuse õpetaja kutse.
Õpetajana töötasin 4 aastat Juuru keskkoolis. Amet mulle meeldis, aga mulle ei meeldinud need VTK normid, lapsed pidid neid täitma, õpetaja asi oli neid sinnani viia - õudset „raamatupidamist" pidi tegema! Ma tahtsin, ja tahan praegugi, et oleks suured saalid, aeroobika-, jõusaali, lauamängude võimalused, ilus suur spordisaal... Juuru koolis aga sain kasutada 10 korda 10 meetrist saali. Staadion oli muidugi korralik.
Hiljem töötasin Pärnus spordiühingus Jõud erinevatel ametikohtadel. Eesti iseseisvumise aegadel 90. aastate alguses vähenes tähelepanu spordile ja läksin minagi proovima oma võimeid teistel elualadel. Kuid 1995. aastaks olin aru saanud, et sport ja sporditöö on ikkagi see, mis mulle tegelikult meeldib.
Tollane ja ka praegune Pärnumaa spordiliidu juht Kaiu Kustasson rääkis mulle, et Sauga vallas otsitakse inimest, kes tegeleks sporditööga. Tulimegi koos Kaiuga vallavanem Vello Tiidermanni juurde läbirääkimistele ja mind võeti tööle. Huvitav on minu elukäigus see, et minu ema Virve Lippmaa on pärit Sauga vallast ja nii jõudsin uuesti oma emapoolsete juurte juurde tagasi.
Siin töötatud aja jooksul omandasin kõrghariduse sotsiaaltöö korralduse erialal. Sotsiaaltööga olen ühel või teisel moel ikka seotud olnud ja mitmed arvasid, et ma sobin sellele erialalale. Aga seni, kuni jõuan ja saan sporditegevust koordineerida, ma uusi väljakutseid ei otsi. Sotsiaaltöös on väga rasked probleemid ja minusugune põleks seal arvatavasti väga kiiresti läbi - kipuksin neid probleeme koju kaasa võtma ja neid kogu aeg lahendama. Ma olen väga kangekaelne inimene!
Kuidas meenutad esimesi tööaastaid oma ametikohal Sauga vallas?
Esimesed tööaastad jäid aega, kus ei olnud veel väljakujunenud traditsioone valla spordis ega ka valla kultuurisündmuste tähistamisel.
Põhimõtteliselt alustasin tühjalt kohalt, spordisaalis oli küttesüsteem katki külmunud, nii et polnud saaligi. Olid ainult inimesed, kes Seafarmi ja Pärnu sovhoosi aegadel tõsisemalt spordiga tegelenud, kuid selleks ajaks oli ka nende tegevus soikunud. Mäletan, et mulle oli räägitud mõnest inimesest, keda võiks üles otsida ja valla sporditegevusse kaasata, kuid see oli keeruline juba selle tõttu, et polnud nende kontakte.
Ei olnud ju sellel ajal mobiiltelefone ja ainult üksikutel õnnelikel oli kodus lauatelefon. Ükskord kohtasin alevikus sportliku olemisega naist ja kuna mulle olid teada mõned spordiga tegelevate naiste nimed, pöördusin tema poole küsimusega: "Kas teie olete Ene Viigimäe?". Ei olnud, oli hoopis Maie Pitsal. Hiljem aga olid mõlemad naised valla spordis aktiivselt tegevad.
Kohe esimesel talvel osalesin Sauga Lions Clubi ellukutsutud valla vastlapäeva korraldamises ja nüüdseks olengi peamine koordineerija. Minu organiseerida on olnud ka valla suvised lastelaagrid, tavaliselt olid need kahepäevased.
Alguses olid laagrikasvatajad valla enda töötajad, kaasatud olid ka ettevõtted, kes laagrit toetasid. Esimese laagri tegime 6-16-aastastele ja eks me leidsime sealt alkoholipudeleid ka. Siis viisime laagriliste vanusepiiri nooremaks.
Milline on valla spordielu praegune seis?
Praeguseks oleme jõudnud niikaugele, et meil on üsna kindel grupp inimesi, kes käivad treeningutel ja võistlustel. Mul on olemas umbes 150 inimese kontaktid ja nad on alati valmis kaasa lööma valla, maakondlikel ja vabariiklikel võistlustel, tasapisi liitub ka uusi tegijaid. Eelmine aasta näitas, et need inimesed on esindanud oma valda tulemuslikult, esmakordselt võitsime ära nii Pärnumaa tali- kui suvemängud. Treeneritega on olnud ka hea koostöö. Traditsiooniks on saanud laste ja noorte kompleksvõistlus koolivaheaegadel ja valla külade mängud.
Puuduseks pean aga seda, et valla uuselanikega ei saa hästi kontakti, eriti Tammiste kandist. Kindlasti on nende hulgas tublisid sportlasi, kuid kui nad endast ise märku ei anna, on raske neid leida. Laste hulgas on mõtestatud sporditegevust vähe, nad tahavad pigem lõbutseda. Valla spordi jaoks on kadunud paljud lapsed, kes käivad linna treeninggruppides. Saan neil sabast kinni ainult siis, kui nad kuhugi kõrgemale jõuavad.
Mida pead enda suurimaks saavutuseks?
Et Sauga vallas on olemas inimesed, kellega võistlustel käia ja valda esindada. Nende koondamine ja kooshoidmine on kõige rohkem musta tööd nõudnud. See, mis kohad saavutatakse, on boonus, see võib ühel aastal olla nii ja teisel naa. Tänavu klappis kõik, aga tööd oleme teinud ühtemoodi iga kord. Algusaastatel ei olnud sportlastel tiimitunnet, mõeldi, et teen oma ala ära ja ongi kogu võistlus.
Üritasin seda tunnet ihust ja hingest tekitada, tegin näiteks võileivatorte ja võtsin kohvi kaasa, et pärast võistlust koos süüa. Pidasime koos isegi sünnipäevi. Vanasti kartsin võistluseelsel õhtul iga telefonikõnet, et tuleb jälle mõni äraütlemine. Aga nüüd seda peaaegu enam ei olegi.
Sport ei ole üksiküritus, see on klubiline tegevus, emotsionaalne meelelahutus, mis inimesi ühendab. Nii et sa tunned: vot nende inimestega ma tahan koos olla!
