Haldusreform – kas lihtsalt trend või veendumus, et suur on efektiivsem?

Eelmises lehenumbris jäi käsitlemata Oma­valitsuskorralduse reformi seaduse eel­nõu küsimus, mida rahvakeeli haldusre­formiks nimetatakse. Eelnõu on ette val­mistanud Siseministeeriumi regionaalhal­duse osakond ja omavalitsused nimeta­vad seda omakorda „Kiisleri reformiks".

Seaduse eelnõu on kättesaadav Siseminis­teeriumi kodulehelt

www.siseministee­rium.ee/public/Omavalitsuskorralduse_ reformi_seadus_20.01.2014.pdf

.

Lühidalt - eelnõu näeb ette väikeste omavalitsuste liitmise-liitumise (vähemalt 5000 elanikku), nii et 2017. aasta KOV va­limised toimuksid juba ühinemiseks soo­vi avaldanud omavalitsustel koos. Ühine­misotsusest tuleb maavanemale esitada hiljemalt 2014. aasta 30. detsembriks. See­ga, vabatahtlik ehk omavalitsuslik õiglus lõpeb käesoleval aastal! Omavalitsustele, kes ei ole selleks ajaks otsuseid teinud, näeb seaduseeelnõu ette sundliitmise, ka­sutatakse „tugevama õigust".

NB! See on alles seaduseelnõu, mis on kooskõlastusringil ja ei pruugi heaks­kiitu saada.

Mis seal salata, Eesti omavalitsused on juba 23 aastat toimetanud ja meie linnas­tumise hoogu vaadates on täna piirkondi, kus on loomuliku arengu kaudu liitumis­teni jõutud ja kindlasti jätkuvad liitumi­sed ka edaspidi. Minu arvates on omava­litsused täna piisavalt iseteadlikud neid otsuseid tegema, seadusest lähtuvalt ongi see õigus ainult neil. See otsus peaks tu­lenema tegelikest vajadustest - võimeku­sest või siis suutmatusest omavalitsus­likke ülesandeid täita.

Olles 8 aastat olnud vallavanem ja näi­nud vallavolikogus alates 1996. aastast Juuru valla arenguid, võin kinnitada, et meie positiivsed arengud on toimunud ainult tänu sellele, et elanikkond on soo­vinud aktiivselt oma kodukoha tuleviku üle kaasa rääkida, on toiminud omavalit­sus sõna otseses mõttes, on valitud oma vallavolikogu ja -valitsus, kes kohapeal­set elu planeerivad ja plaane ellu viivad. Siiani oleme hakkama saanud ja oma elu­keskkonna võimaluste piires ilusti välja arendanud. Ma olen kindel, et suure oma­valitsuse osana oleksid paljud piirkon­nad täna vaesemad, meil oleks veelgi vä­hem püsielanikke ja meie igapäevaelus puuduksid paljud teenused, mis meile tä­na kättesaadavad on. Töö kõrvalt või ühis­kondlikel alustel ei ole võimalik panus­tada järjepidevalt ja arendada kogukon­da tervikuna.

Piirkonnad on arenenud erinevalt, eelisolukorras on need, kus on suudetud vajadusi selgemalt näha ja arendatud ela­nikele esmatähtsaid valdkondi - lasteaiad, koolid, vee-ja kanalisatsioonisüsteemid. Kuid Eestis on omavalitsusi, kus valest planeerimisest või planeerimatusest on buumiajal tehtud investeeringuid, mis on nüüd alakasutatud või ei jõuta neid hal­lata. Nüüd tuleb vigu tunnistada ning teha järgmised otsused õigesti.

Peaküsimus on, millise hinna eest me oma riiki suudame pidada. Kui meie inimesed ütlevad, et meil oleks mõistlik kellegiga liituda, et seeläbi muutub pare­maks meie elukeskkond ning kättesaa­davamaks teenused, andes nii võimekust juurde Eesti riigile tervikuna, siis tulebki liituda.

Kuid, kas me saame kindlad olla, et see „kokkuhoid", mille meie liitudes omava­litsustes tekitame, tuluna riigieelarvesse jõu­des just õigesse kohta läheb? Või jagavad noorpoliitikud ja riigiametnikud eelarve­aruteludes need vaba käega valesse kohta!

Mul on palju mõttekaaslasi, kui väi­dan, et valitsusametnikud ei pea oma­valitsusi partneriteks, iga päevaga üha enam tsentraliseeritakse otsustusõigusi ja

 vahendeid ning omavalitsusi survesta­takse eelarvepoliitika kaudu.

Me ei pea täna hakkama taastama oma riiki, see riik on juba olemas! Küsimus on lihtsalt, kui võimekad me oleme seda Ees­tit pidama. Kui palju on täna neid, kes vaatavad Eestit kui ühte isemajandavat Euroopa väikeriiki, kes peab tulevikus ise hakkama saama, olenemata Euroopa Lii­du toetustest ja panustama siseriiklikult oma tuleviku ülesehitusse. Või teiseks, kui palju on neid, kes vaatavad tulevikku ja ütlevad, et kuulumine Euroopasse on meie ainus tee ja meie tulevik seisneb vabaturumajanduses ning riik on lihtsalt rahavoo läbivoolu koht meie liberaalses majandusmudelis!

Aeg on küps võtta ette riigireform tervikuna. Me peaksime enda käest küsima, millisest riigist me räägime - Euroopast, Eestist - või nende koos­toimest koos õiglase elatustasemega? See on küsimus ka Juuru vallaelanike­le, kes me oleme sunnitud otsustama, kas läheme Juuru vallana edasi või eelistab kogukond pikas perspektiivis muid lahendeid.

Väikeriiki saab pidada, kuid selleks tuleb anda kodanikele võimalus oma riiki ehitada, alt-üles. Selleks ei ole va­ja omavalitsusi liita-lahutada, selleks on vaja plaani ja võimekat valitsust, mille aluseks on poliitikute ja rahva vastastikune usaldus.

Pikka iga, Juuru vald!