Halinga valla uhkused 2014
Kolm aastat tagasi ostis soome pensionäridest abielupaar Halinga valda Kaelase kanti Lehtmetsa külla Kalme talukoha, et seal siis vaikset rahulikku pensionipõlve pidada. Nad sõbrunesid lähimate naabritega ja sulandusid kiiresti kohalikku külaellu.
Pere sai oma eesti kodutalus toimetada vaevalt kolm kuud, kui suri perepea. Armastatud mehe ootamatu lahkumine oli abikaasale väga valus ning külarahvas arvas, et ta jätab majapidamise ja naaseb oma kodumaale Soome. Kuid seda ei juhtunud.
Kangel soome naisel jätkus jõudu ja tahtmist oma elu meie mail jätkata. Teades ja tundes siinset eluolu ning õppides ära eesti keele, ütles ta kuldsed sõnad: "Mul on oma missioon täita. Pean elus veel palju korda saatma ja seda ma teen siin, Eestimaal!"
Nii juhtuski. Kohalike elanike seltskonda sulandunult hakkas aktiivne proua meelitama meie pensionäre koos käima ühistel teeõhtutel, unustamata kellegi sünnipäeva ja tähtpäevi. Ta keetis ja küpsetas ning tema käest saadi nii mõnigi ülimaitsev soome köögi retsept. Kui mõnes peres oli suurem koosviibimine või tähtpäev, siis pakkus ta köögis toimetamisel alati lahkelt abi.
Meil külas ei jäeta kedagi üksi. Vanemad inimesed on omavahel pidevas kontaktis ja see on meid omavahel kokku liitnud. Räägime oma muredest ja rõõmudest ning püüame olla üksteisele toeks.
Kord, ühel järjekordsel koosviibimisel, tuli jutuks Kaelase suisa olematu bussitransport. Asjalik naabriproua pakkus kohe särasilmselt välja, et temal on ju auto ja ta võib hädasolijaid sõidutada.
Nii on ajaga saanud temast meie kohalik "komandopunkt", mille kaudu käib sõitude graafi ku paikapanek. Tihti tehakse nädala plaan ette ning antakse kõigile teada, et autos on veel vabu kohti ja võimalus üheskoos minna asju ajama: kellel käik poodi, apteeki või sidejaoskonda, kellel muid asjatoimetusi.
Tihtipeale tuleb temalt ka ootamatuid mõtteid ja ettepanekuid, et täna läheme näiteks Pärnusse promeneerima või suveüritusi uudistama või ... See hoiab meid erksatena ja värsketena ning annab elule jälle hoo sisse.
Keegi puistas kord naljatamisi, et meie hea haldjast naabrinaine "...teeb ju suisa tasuta valla sotsiaaltööd!" Ja nii see ju ka tegelikult ongi. Heatahtlik naabriproua on seni kategooriliselt keeldunud meie käest raha võtmast, põhjendades, et tema teeb seda kõike rõõmuga ja vabast tahtest ning et tema ei saa aru, kuidas sellise väikese pensionirahaga eesti inimesed üldse toime tulevad. Suurimaks tasuks ja tänuks olevat talle siiralt ja südamest öeldud eestikeelne "Aitäh!" Proua on kindel, et tema armastatud abikaasa jälgib teda ülevalt taevast ning on rahul tema tegemistega siin Eestimaal.
Lembit Laks
Ta alustas oma sportlase karjääri väga noorelt. Lauatennise- ja tuletõrjesporditreenerist onu eestvedamisel alustas trennides käimisega juba siis, kui polnud veel kümnenegi. Lauatennis temas huvi ei tekitanud ning nii tehti valik tuletõrjespordi kasuks.
Tema puhul ei ole tegu andekuse musternäitega ja kõik asjad ei tulegi kohe välja, kuid tal on midagi, mida ei ole just paljudel: see on meeletu töötahe ja arenemisvõime. Tänu sellele ongi ta saavutanud suurepäraseid tulemusi Eestis, Baltimaades ja maailmas ning on paistnud silma eesti kõige parema tehnikaga tuletõrjesportlasena. Treener, kes läbi treeninglaagrite Venemaal ja Valgevenes oma suurepärased oskused sai, on ka noore mehe hinge süstinud unistuse oma võimeid sealsamas edasi arendada.
Inimesena on see tubli noormees natuke ka "pullimees", kes oskab nautida trenni ja koolivälist aega. Kui ta oleks meeskonnamängija, kannaks ta alati kaptenipaela.
Andro Oviir
Tuletõrjespordiga on ta tegelenud juba 20 aastat. Tema saavutused on tulnud tänu tohutule tahtejõule ja visadusele. Treeningutesse on ta alati suhtunud täie tõsidusega. Ta on tulnud mitmekordseks Eesti- ja Baltimaade meistriks, 4x100m tuletõrjeteatejooksu kooseisus saavutati Euroopa meistrivõistlustel pronksmedal.
Andro on iidoliks paljudele noortele tuletõrjesportlastele, sest ta teeb kõike pühendumusega ja hoolega ning on juba aastakümneid olnud Eesti tuletõrjespordi tipp. Tema üheks pikaajaliseks sihiks oli ja on, võtta enda nimele konksredeliga õppetorni neljandale korrusele ronimise rekord. Hetkel tuleb tal seda jagada oma treeneri, Eesti tuletõrjespordi legendi, Ülo Laksiga. Eesmärgiks oli saada oma medalikollektsiooni medal maailmameistrivõistlustelt ning see sai eelmisel aastal ka teoks.
Praegu töötab ta Lääne-Eesti Päästekeskuse Pärnumaa Päästeosakonna Pärnu-Jaagupi päästekomando pealikuna, juhtides samal ajal Pärnu-Jaagupi vabatahtlikku tuletõrjekomandot ning tuletõrjeseltsi. Tema eestvedamisel renoveeritakse projektide toel tuletõrjeseltsi hoonet. Peres on kasvamas kaks toredat tütretirtsu.
Marek Kaldmäe
Nagu paljud tugevad sportlased, on temagi sporti teinud pea kogu senise elu. Lisaks headele tulemustele tuletõrjespordis on ta hästi võistelnud ka kergejõustikus. Pärinedes paljulapselisest perest, on pidanud ka ise rohkem vaeva nägema, ning see on tulnud kasuks visaduse ja tahtejõu kujunemisel. Ta on väga andekas sportlane, kes saavutab vähese vaevaga selle, mida teised raske tööga.
Hetkel töötab Lääne-Eesti Päästekeskuse Pärnumaa Päästeosakonna Pärnu-Jaagupi päästekomandos päästjana, samuti on ta vabatahtlik päästja. Ta on isa väiksele tütrele.
Sellised on need kolm meest, kes said oma treeningutele väärilise autasu: hõbemedali Lõuna-Koreas toimunud tuletõrje maailmameistrivõistlustel harjutuses mootorpumbaga.
Neid on treeninud väga mitmekülgne spordiinimene Ülo Laks, kes ise tegelenud kergejõustiku, tuletõrjespordi ja lauatennisega. Lapsed on tema treeneriameti kohta öelnud: "Ülo on väga mõistlik: riidleb, kuid asja eest, andekas, ei närvitse eriti, õpetab hästi, teeb palju nalja, ja karjub ka... vahel."
Marje Pajula
35 aastat tagasi alustas meie vallas tööd kõrgharitud kultuuritöötaja ja kooridirigent. Pikki aastaid juhatas ta meie rahvamaja, pani laulma mehi ja naisi, noori ja vanu. Alati jõudsid tema juhatatavad koorid Tallinna lauluväljaku kõrge laulukaare alla.
Kindlasti mäletavad paljud nii kammer- ja segakoori, kui ka erinevate ansamblite meeleolukaid kontserte.
Ajad ja olud muutusid ning vajalikuks osutus teha elus omamoodi kannapööre. Muusikale truuks jäädes ning astudes uuesti koolipinki, sai temast lasteaia muusikaõpetaja. Väikesed ja suured pesamunalased on eriti uhked ja õnnelikud, et neil on selline muusikaõpetaja, kes märkab iga pisikest andealget ja suudab äratada huvi nii pillimängu kui ka laulmise vastu, mida muusikakool juba edasi arendab.
Uskuge või mitte, kuid Pesamuna lasteaia saalis juhtuvad imed: seal laulavad toolid, tantsivad paberilehed, põrandal heliseb vaip. Kapid on täis kummalisi hääli: torisevaid topsikuid, meloodilisi linte, harmoonilisi rätte, tantsivaid taldrikuid ning isegi kuu, päike ja pilvedki on seal peidus. Lapsed ootavad saalitegevusi pikisilmi. Juba saali sisenemine on alati põnev, sest sageli on midagi peidetud vaibale räti alla, või on maas suletud karbikesed, ehk hoopis tuleb endal mingi eriline kehahoiak võtta: näiteks silmad kinni panna... Kaasaegseid ideid käib meie muusikaõpetaja ammutamas paljudelt erinevatelt koolitustelt. Nii on ta koos lastega laulma pannud isegi pirnid, ploomid ja õunadki.
Arvatavasti pole üheski omavalitsuses oma ala professionaale jalaga segada. Nii kutsuski Pärnu-Jakobi kogudus just teda juhatama naisansamblit, millest on nüüdseks välja kasvanud neljandat aastat tegutsev naiskoor. Selle aja jooksul on kooril olnud aktiivne kontserttegevus nii lähemal kui kaugemal. Ikka tänu tema põhjalikule tööle ja oskusele valida sobivat repertuaari ning kaasata teisi oma ala asjatundjaid (klaverisaatjaid, hääleseadjaid).
Igapäevaelus rahulik, sõbralik, abivalmis, seltskondlik, samas kohusetundlik ning ääretult loov.
