Meenutusi lapsepõlvest, kooli- ja noorusajast
Sündisin 1932.a. märtsis Venevere külas Nurga talus. Minu ilmaletulek oli Võhma laada päeval. Isa August tulnud koos teiste külameestega laadalt. Nad olid peatunud meie talus, et natuke napsu võtta. Siis olin mina parasjagu tagatoas ilmale tulnud, ema Anna ja naabritädi abiga.
Sündisin perre neljanda lapsena. Enne mind oli juba kaks venda, Hendrik ja Mart ning õde Agnes. Pärast mind sündisid veel vend Joosep ja õde Imbi.
Kõige vanema vennaga juhtus aga õnnetus ja suri ta 12 aastasena. Ta oli puu otsast alla kukkunud, mille tagajärjel tekkisid sisemised verejooksud, arstiabi oli aga kaugel.
Minu isal oli see teine abielu, tema esimene naine Maria oli surnud. Esimesest abielust oli isal kolm tütart: Friida ja Ella, kes surid noorelt, elas aga poolõde Linda.
Sel ajal oli minu ema seal talus tüdrukuks. Nii isa, üksi jäädes ja tegusa mehena, noore Anna endale kosiski. Seega oli nende vanusevahe 19 aastat.
Oma sünnikodus ma kaua olla ei saanud ja seepärast ma sealsest elust palju ei mäleta. Mäletan, et maja oli koos rehetoaga, kus kuivatati vilja. Seal oli veel suur ahi, mis soojendas ruumi piisavalt. Sealsamas käis terve pere laupäeviti suures puutünnis järgemööda pesemas.
Suure perena oli kõigil tegemist palju, igaühele leiti jõukohane töö ja tegevus.
Nooremate hoidmine oli ikka vanemate laste kohustus. Eredalt on meeles veel, kuidas vend Mart mind puidust ratastega käruga aias ringi sõidutas, õigemini kihutas, üle kivide ja läbi aukude. Sellest oli mõlemal rõõmu laialt.
Naaberkülas Paenastes Otsa talus elasid tädi Maali ja tema mees Mihkel Nõlvak. Nende peret ei olnud lastega õnnistatud, õe Anna peres aga kasvas 5 last ja nii tahtiski tädi ühe neist endale. Aeg oli raske, isa kimbutasid haigused, lapsi oli vaja toita ja koolitada.
Tädi soovis aga tallu abilist kasvatada ning tuge vanaduspäevadeks. Niisiis, vanemad kinkisid mind 6 aastaselt ema õe perele.
Pidin sealse eluga kohanema hakkama, ei olnud mul enam kõrval õdesid-vendi ja alguses tundsin nendest suurt puudust. Seal elas ka tädipoolne vanaisa Hendrik, vanaema Evat mäletan vähe.
Alguses elasime väikeses kõrvalhoones, kuna taluhoone oli hävinud tulekahjus ja uue maja ehitus oli veel pooleli. See põleng olevat alanud köögist ajal, mil kedagi toas ei olnud. Maali ja Mihkel olid läinud Põltsamaa turule põrsaid müüma. Vanaema oli sel hetkel laudas lehma lüpsnud. Tulekahju täpset põhjust ei saadudki teada. Osava tislerina ehitas Mihkel samale kohale uue maja.
Vanas majas elamise ajast meenub mulle üks juhtum. Mänguasju mul eriti ei olnud. Olemasolevad lelud olid lihtsad, kodus kellegi poolt valmistatud.
Kord tõid kasuvanemad mulle linnast tõelise nuku - tugeva pea, kauni näo, pikkade patside ja kauni kleidiga. See nukk oli mulle väga kallis. Meie ajutisel eluhoonel puudus trepp, sees olid muldpõrandad.
Kord, kui kõik õues töötasid, pääses siga aiast välja ja läks majja uudistama.
Sealt sai ta minu nuku kätte ja nätsutas täielikult ära. Sellest ainukesest nukust oli mul väga kahju.
Talupidamise aeg oli raske, palju tööd tuli teha käsitsi. Tädi ja tädimees rügasid varavalgest hilisõhtuni.
Tädi oli tugev maanaine, peaaegu kõiki töid tegi ta võrdselt koos mehega. Mina pidin endale ise tegevust leidma ja vanaisa seltsis olema. Põllumaad oli neil vähevõitu, talu kõrval oli kohe rabane mets, sealt juuriti ja kuivendati põllumaad juurde.
Maharaiutud puude kännud tiriti välja ja veeti õue, kus vanaisa tükeldas neid kütteks saega. Kuna tema silmanägemine oli väga kehv, said tal käed alailma veriseks.
Uudismaale külvati rukist ja vikki. Kui rukis valmis, niideti see maha ja seati parajad vihukude puntrad. Mihklil ja Maalil ei olnud aega siduda, neil oli veel Unakveres heina loog maas, läksid seda üles võtma. Minu tööks jäi siis rukkivihkude kokkusidumine.
Kohe esimese vihu all oli rästik. Ma ei julgenud neid enam puutuda, kutsusin vanaisa appi.
Tema soris oma kepiga kõik rukkivihud läbi, alles seejärel sain mina neid siduda. Et me rabale nii lähedal elasime, siis võis igal suvel päris palju rästikuid näha. Ükskord kohtasin rästikut elumaja akna all. Ühel suvel oli tädimees 12 rästikut järjest maha nottinud, aga 13-nda käest sai salvata.
Põllul kasvatati ka natuke lina, mille kasvatamisega oli palju jändamist. Kui kuprad valmis olid, kitkuti linavarred käsitsi üles, eemaldati kuprad vartest ja pandi linavarred likku umbes 10 päevaks. Selle tarbeks oli meil heinamaale auk kaevatud. Kui linakiud vartest eraldusid, oli õige aeg vihud põllule püsti kuivama panna. Kuivanud vihud koristati põllult ja linavarred ropsiti puidust mõõgaga „luudest" puhtaks ning lühemad kiud eraldati pikematest. Pikematest kedrati vokil linalõnga ja lühikestest takkudest punuti köit ning kasutati toppimismaterjalina. Jõudumööda olin ka ise nende tööde juures abiks.
Ükskord sõi hobune seal heinamaal, kus linaleo auk oli. Eks tal tuli janu ja läks jooma. Veeaugu servad olid pehmed, vaene loom vajus sinna sisse ja ise ta sealt enam välja ei saanud. Siis kutsuti külast mehi appi, kes aitasid hobuse välja tirida.
Tädi Maali hariduseks oli 4 klassi külakooli. Vähesele haridusele vaatamata oskas ta väga hästi peast arvutada. Veel oli ta nooruses käinud kodunduskursusel, seal õppinud söögitegemist ja käsitööd.
Ta oskas kohe kõike teha. Kui hilissügisel väliseid töid vähemaks jäi, tuli järg tubastele toimetustele. Linakiust ketras ta lõnga, sellest kudus kangastelgedel kangast voodilinade ja käterättide tarbeks ning peenemat kleidikangast.
Need rätikud ja voodilinad olid alguses karmid ja kõvad, iga kord pärast pesemist ja kuivamist oli vaja neid puukurikaga kolkida.
Mida rohkem pesti, seda pehmemaks muutusid. Linased voodilinad olid palava suve ajal mõnusalt jahedad külje all.
Aeganõudev ja töömahukas oli ka lambavilla töötlemine, mis eelnes lõnga ketramisele. Villasest lõngast kudus tädi telgedel samuti kangast: peenemat kleidi, kostüümi ning paksemat mantli, tekkide tarbeks.
Kangastelgedel valmisid veel katted ja kirjud põrandavaibad. Peale kangakudumise oskas ta hästi varrastel kududa, heegeldada, tikkida, pilutada ja õmmelda. Eks oma käsitööoskuse ja armastuse ma temalt pärisingi. Ainult kangakudumist ei õppinud ära, see tundus mulle liiga keeruline. Tädi oli ka osav korvipunuja, mille tarbeks kasvatati raba servas spetsiaalseid pajupõõsaid.
Käsitöö tegemine sisustas selle aja, kui olid pikad ja pimedad õhtud. Ei olnud ju veel elektrit, telekast rääkimata. Igal õhtupoolikul tuli olla hoolas ja petroolilambid õliga täita.
Mihkel oli jälle kange puutöötegija. Väikeses majas oli tal kruuvpink ja vajalikud tööriistad. Nii ta seal tegi regesid, vankreid, uksi, aknaid, laudu, pinke, mööblit ja muud vajalikku. Ta ajas kodus ka puskarit, kuigi see tegevus oli ka sel ajal keelatud.
Talupidamise ajal valmistati peaaegu kõik eluks vajalik kodus, üksikuid kaupu nagu näiteks sool, suhkur, tuletikud, petrool, kompvekid osteti kauplusest. Lähim kauplus asus Soosaares, seal ei käidud väga tihti.
Kooliaastad möödusid erinevates koolides
Kooliteed alustasin 7 aastaselt Venevere 4. kl. algkoolis, kuhu oli Paenastest 3 km. Kevadeti, kui otse tee pehmeks läks, pidime minema ringiga mööda maanteed 4 km. Oma sünnikodus elades oleks see kool päris lähedal asunud.
Klassiruumi kõrval oli üks tuba, kus kaugemalt lapsed said ööbida. Minu esimene pinginaaber oli Elmar Kipper.
Kui algkool läbi sai, läksin edasi Kirivere 7. kl. kooli, see asus kodust 12 km kaugusel. Sinna viidi ja toodi hobusega, nädala toiduvaru tuli kodust kaasa võtta. Koolis oli küll kokk, kuid tema keetis ainult lõunaks suppi ja õhtuks teed. Talvel olid klassiruumid külmad, tihti istusime tunnis välisriietega. Kütet oli vähevõitu, lapsevanemad pidid metsas puid lõikamas käima.
Õppetundide ajal olid lapsed sõnakuulelikud, ainult laulutunnis, kui õpetaja Anton Kolts oma viiulimänguga klassi poole selja keeras, siis mõned poisid hiilisid klassist välja.
Matemaatikat andis õpetaja Valtson, kes tahvlil mõne ülesande lahendamisega hätta jäi. Siis üks targem poiss aitas tal selle ära lahendada. Õhtul õppimistunni ajal oli meil õpetaja alati juures. Kui tükid olid õpitud, saime veel kooli saalis midagi ette võtta. Seal oli vana harmoonium, mida mängis üks õpetaja ja selle järgi saime tantsimist õppida. Seitsmendat klassi jäin ma kordama, haiguse tõttu puudusin koolist liiga palju ning ei jõudnud kõike järgi õppida. Samal aastal suri ka minu ema, isa oli surnud viis aastat varem.
Kooliaja sisse jäi ka II maailmasõda. Otseselt meie küla puudutas Saksa vägede taganemine 1944. a. suvel-sügisel. Sakslased otsisid enda peitmiseks metsaäärseid kohti. Mäletan kui nad meie karjamaal mõnda aega peatusid, et hobuseid sööta ja endil nälga kustutada.
Rabas oli vikipõld, sealt niideti õhtuks loomadele rohtu. Saksa sõdur hakkas oma hobusele rohtu niitma. Millegipärast oli minu koolikott sinna peidetud ja vikat puutus koti vastu. Sakslane ehmatas ja jäi käsi puusas vaatama, et mis juhtub, kas on mõni mürsk? Viskas koti rohust välja ja niitis edasi. Minu koolikotile aga jäi igavesti märk külge. Seal olles sakslased küll meile midagi kurja ei teinud, kuskile põgenema me ei pidanud. Niipalju ainult tülitasid, et küsisid kanamune, vastu andsid igavese vintske loomaliha tüki.
Septembris jõudsid Vene väed küllaltki lähedale. Põltsamaa poolt oli näha tulekumasid. Meil oli päris tõsine hirm, et sõda käib ka külade vahelt läbi, viimati põletavad maja maha.
Panime vankri igasugust vajalikku kraami täis ja põgenesime Tammissaare metsa varjule. Õnneks läks kõik rahulikult, sakslased taganesid Unakvere teed mööda ja Vene väed meieni ei jõudnudki.
Pärast põhikooli lõppu läksin edasi õppima Põltsamaa keskkooli. Sel ajal elasin ühes eramajas korteris.
Koolis olin suures hädas vene keelega, selles tunnis ei tohtinud üldse eesti keeles rääkida ja õpetaja oli ka umbvenelane.
Kirivere koolis õpetas vene keelt vana Kolts, teda keegi väga ei kuulanud. Tulemust ei tulnud kaua oodata - esimese veerandi lõpuks ilutses selles aines „2". Mul oli häbi ja kartsin, et ei saa seda keelt eluilmaski selgeks ning tulin koolist tulema.
Järgmisel sügisel pidin minema Türi põllumajanduskooli, sinna oli mind juba vastugi võetud. Enne õppetöö algust jäi tädi haigeks ja pandi haiglasse.
Ei olnud teada, kaua tema paranemine aega võtab ja Mihklil kodus oli abi vaja. Nii ma sõnakuuleliku lapsena sinna kooli minemata jätsingi. Siis oleks veel olnud võimalus minna Türile õmblemist õppima, tädi ja ristiema olid mind ühe tuttava õmbleja juurde õpilaseks kaubelnud. Mulle aga oli linna minek vastumeelt ja loobusin sellest pakkumisest. Olin oma kodukülas nii harjunud ega ei tahtnudki enam kuskile kaugemale minna.
Tööelu algas kolhooside tulekuga
Sel ajal hakkas kehtima Vene kord, hakkasid puhuma uued tuuled - lõpetati eramajapidamine, algas kollektiviseerimine. 1949. a. asutati poolest Paenaste külast kolhoos „Paenaste".
Taludest korjati kokku lehmad ja hobused ning paigutati ühislauta. Kolhoosiesimeheks sai Martin Vilt, brigadiriks Jaan Janno ja raamatupidajaks Maria Soll. Minust sai selle kolhoosi põllutööline.
Kolhoosi algusajal tehti enamus töid käsitsi või hobustega. Kõige paremini on mul meeles need tööd, mida me neljakesi tüdrukutega - Asta Värk, Elvi Oras, Maie Oras ja mina - tegema pidime. Kevadel vedasime lehmalaudast ja hobusetallist sõnniku välja ning laotasime harkidega põllule laiali. Järgmisena panime kartuli maha. Selleks tuli mugulad korvidega mõisa ülemise maja alt välja tassida. Kartulivaod aeti sisse harkadraga. Mäletan, et ühel kevadel panime kartulid maha õhtul, aga ei jõutud vagusid kinni ajada. Öösel tuli nii palju külma, et võttis kartulid ära. Siis tuli need järgmisel hommikul jälle ära korjata ning uued maha panna.
Talivilja orastele külvasime käsitsi väetist, see pandi pesukaussi ja seoti rihmaga kaela - kõndisime mööda põldu, loopisime väetist ja ise laulsime.
Heina niideti hobumasinaga, aga jõe lähedalt põõsaste vahelt niitsime käsitsi vikatiga. Seal olid ka vanemad mehed niitmas, nemad aitasid meil vikateid teritada. Kuivad heinad tuli saadudesse tõsta ja need veeti hiljem hobuse järel kokku sinna, kuhu kuhi tehti. Et meist keegi ei osanud veel kuhja teha, siis üks naine, kes muidu oli lüpsja, tuli töö vaheajal kuhja tegema. Tööd tehes ise muudkui laulis.
Heinaajal algas tööpäev kell 6.00, lõuna ajal lasid mehed leiba luusse. Meie tüdrukutega ei puhanud, vaid läksime jõkke ujumist õppima. Üks suvine töö oli veel silo tegemine. Materjali selle jaoks veeti jõe äärest luhast ja maisipõllult. Siloauk asus Paenaste mõisas majade vahel.
Rukist niideti hobuniidukiga. See tuli põllult käsitsi üles korjata, vihkudesse köita ja hakki kuivama panna. Suvivili tuli pärast niitmist rõukudesse kuivama tõsta. Mäletan, et ühel sügisel jäi vilja peksmine mingil põhjusel talve peale.
Oli juba küllaltki paks lumi maha sadanud, kui vili regedega põllult peksumasina juurde vedada tuli. Põhukuhjade meister oli minu tädi.
Talvel oli peamiseks tööks heinte ja põhkude vedu. Heinu veeti jõe äärest kuhjadest laudalakka.
Need olid endised talude hobused, kellega töötama pidime. Üks hobune oli igavese kange iseloomuga, tema pidime kohe esimesena lakaluugi alla juhtima.
Kui selle hobuse ootama jätsime, siis ta enam paigast ei liikunud ja pidime sellele reele teise hobuse ette rakendama. Edaspidi oli see vigur juba teada.
Üks teine hobune oli jälle igavene laisk, kui teda vankri ette hakati rakendama, sai tigedaks ja tahtis hammustada.
Kolhoosi alguses tasu selle raske töö eest oli minimaalne.
Mõnikord anti raha asemel vilja, millest sai jahu jahvatada. Mingil ajal anti töötasu asemel obligatsioone, nende väljamaksmine toimus alles mitmekümne aasta pärast.
Selleks ajaks oli raha reformitud ja obligatsioonide väärtus muutunud peaaegu olematuks. Pere toitmiseks oli vaja ikkagi talus loomi pidada ja põllusaadusi kasvatada; ainult, et nüüd sai sellega tegeleda pärast päevatööd ja puhkepäevadel.
Ühel talvel saadeti meid neljakesi nädalaks Kolga- Jaani lähedale Laashoone metsa paberipuid välja vedama.
Hobustele võtsime kaasa heinad ja endale toidu. See oli füüsiliselt väga raske töö. Sel talvel ei olnud lumi eriti paks, päris tihti jäi regi kändude vahele kinni ja hobune ei jõudnud seda paigast liigutada.
Siis tuli koorem maha laadida ja jälle uuesti peale tõsta. Ööbisime kuskil jahilossis koos teistest kolhoosidest metsatööle saadetud noormeestega. Ühel Ramsi poisil oli väike lõõts kaasa võetud ja vaatamata raskele päevatööle tantsisime õhtuti selle pilli järgi. Veel meenub mulle üks seik kolhoosiaja algusest.
Minu tädi, kellel olid head kogemused kauplemisel, saadeti Tallinna turule sealiha müüma. Pidin talle Võhmasse hobusega rongile vastu minema. Et oli talvine aeg ja juba varakult kottpime, olin ree peal üksi olles magama jäänud.
Ärgates olin segaduses ja mulle tundus, et hobune läheb kodu poole tagasi.
Õnneks hakkasid Võhma poolt väikesed raudteetuled paistma ning jõudsin õigeks ajaks pärale.
Ükskord pidime ühele teelõigule kruusa vedama. Koorma tõstsime labidatega peale, aga maha ajamisel mõtlesime lihtsamalt teha ja lükkasime vankrikoorma ümber. Ega me teadnud, kuidas seda tehakse, punnisime jõuga kuidagi koorma ümber ja oskamatu tegevusega vigastasin oma selga. Õnneks mõne aja pärast paranesin ikka ära. Minu kodu lähedale hakati ehitama kanalat, sinna vajati õppinud linnukasvatajat.
Nii ma siis läksingi Abja põllumajanduskooli kanakasvatust õppima. Endise raske maatöö kõrvalt tundsin seal ennast nagu puhkekodus. 1953. a. lõpetasin selle kooli ja mind ootas töökoht kanalas.
Kanadega oli hoolt ja vaeva palju, ega mul kogemusi alguses ei olnud. Eriti tuli laudas puhtust hoida - alailma oli seal vaja pesta ja küürida, ega sel ajal mingeid kummikindaid ei olnud. Mul oli sõrm katki ja kanaõrsi pestes läks mustus haava sisse, käsi hakkas valutama ning pidin Pilistverre arsti juurde minema. Sealse tohtri kirjutatud rohud mind ei aidanud, põletik läks aina hullemaks. Mind saadeti edasi Viljandisse, sain õiged rohud, haav paranes ning olin peagi terve.
Ega siis sel ajal ainult tööd ei tehtud, ikka lõbutseti ka. Pühapäevad olid kolhoositööst puhkamiseks, siis said külanoored kokku.
Ma ei mäleta, et sellistel koosviibimistel keegi väga kanget alkoholi oleks tarvitatud või eriti purjus olnud. Meenub üks Tikuti Leo kodus peetud sünnipäev, kus oli joogiks kodune vaadiõlu.
Õllekann käis käest kätte ja kui olin sealt paar sõõmu rüübanud, tundsin, et jalad lähevad nõrgaks. Siis selgus, et see jook oli Kaali-Maali. Ega ma ei tea, kuidas seda tehti, aga eks see tavalisest koduõlust kangem jook oli. Kui Orase tüdrukud endi sünnipäevi pidasid, siis nad mängisid kandlel tantsulugusid, ise kaasa lauldes.
Paenaste mõisa pargis oli tantsuplats, kus toimusid noortele tihti tantsupeod. Pillimees oli meie külas Nõrisaare Ärni. Ka rändkino käis mõisa alumises majas, kus praegu elavad Dorvingud. Pärast filmi vaatamist oli jälle tants. Tikuti hobusekoplis oli palliplats, sinna tulid ka naaberkülast Lebaverest noormehed palli mängima.
Suvel peeti ka kogu kolhoosirahvale pidusid praeguse Venevere puhkeküla lähedal asuvas Rähe küünis. Mäletan hästi üht pidu - vanemad kolhoosi naised valmistasid rikkalikult roogasid, meie, noored tüdrukud, valged põlled ees, kandsime toite lauale.
Sealsamas üks rajooni ametnik andis kolhoosi esimehele rändpunalipu. Meie, tüdrukud, esitasime tantsu „Kolhoosi polka".
Rahvatantsu käis meile õpetamas Venevere külas elav Linda Väljaots. Korra käisime tantsudega Vastemõisa rahvamajas esinemas. 1951. a. käisin koos õe Agnesega Pilistveres leeris.
1956. a. abiellusin oma küla noormehega. Kuna abikaasa töötas sel ajal mujal, kolisime pärast esimese lapse sündi Paenastest ära. Ega sellepärast kodukohaga side ei katkenud, võimalusel sai seal ikka käidud. Mida vanemaks tädi sai ja üksikuks jäi, seda rohkem ta minu abi vajas, otsustasin kodukoha lähedale tagasi tulla.
1979. a. kevadel asusin elama Pilistverre ja tööle läksin tollasesse Võhma kolhoosi lauta lüpsjaks. Seda rasket tööd tegin peaaegu pensionieani välja. Selle töö eest tunnustati mind ka aukirjaga. Kogu minu elu oli seotud maaga ja tööga farmides ning põllul. Alles viimase aasta olen elanud Põltsamaa linnas.
