65 aastat märtsiküüditamisest

Kui hakkasin meenutama aastatetaguseid läbielamisi, tuli kohe meelde tol ajal paljukuuldud vene vanasõna: „Kto staroje vspominaet, tomu glas von (kes vana asja mäletab, sellel silm välja)".

Stalinliku režiimi ajal Venemaal oli saanud tavaks kasutada füüsilist vägivalda oma kodanike vastu. Inimesi arreteeriti, hävitati, asustati sunniviisiliselt ümber teistesse piirkondadesse, kuid sellest rääkimine oli tabu.

65 aastat tagasi stalinlikul Venemaal elati „salajaste", eriti salajaste", "eriti tähtsate" seaduste, määruste ja korralduste järgi. 29. jaanuaril 1949. aastal ilmus NSVL Ministrite Nõukogu määrus nr. 390- 138cc, kus NSVL Riiklikule julgeolekuministeeriumile tehti kohustuseks välja saata Leedu, Läti ja Eesti NSV territooriumilt kulakud, natsionalistid, bandiidid ja muud rahvavaenlased. Sellele määrusele järgnes NSVL Siseministeeriumi „täiesti salajane" käskkiri nr 06255 12. märtsist 1949 „kulakute, bandiitide, natsionalistide ja nende perekondade väljasaatmise kohta Leedu, Läti ja Eesti NSV territooriumilt", kus „kauba" kogus oli ka kindlaks määratud.

25. märtsi varahommikul saabus lahtine veoauto mõne relvastatud vene sõduri ja teejuhiga kohaliku võimuladviku poolt musta nimekirja kantud perekondade õuele.

Magajad äratati, anti paar tundi aega kaasa võtta lubatud asjade pakkimiseks ja sõidutati Abja kultuurimajja (praegune Luga kauplus).

Päeva lõpul, samuti lahtisel veoautol, toimetati kohale toodud lähimasse raudteejaama ja paigutati loomavagunitesse ning algas sõit Siberimaale. Teekond kestis kaugematele - Ida-Siberisse - suunatutel kuni kakskümmend päeva. Mõnel üksikul, keda oli hoiatatud, õnnestus pääseda. Minu vanemad, saades teada poja arreteerimisest, tulid kolmandal päeval peidust välja. Lahutatud perekondadel oli lubatud kokku saada ja 1950. aasta lõpul õnnestus mul Krasnojarski kraist Novosibirski oblastisse vanemate ja õe elupaika kolida.

26.-30. märtsini saadeti Baltikumist välja 76 ešeloni kokku 90 844 inimest. Eestist saadeti välja 7488 perekonda (20 713 inimest) Krasnojarski kraisse, Novosibirski, Tomski, Irkutski ja Amuuri oblastisse.

Abja vallast viidi ära 233 inimest, kes olid kulakuks või mõne teise kategooria rahvavaenlaseks tembeldatud.

Kõige vanem oli 95 aastane vanaperenaine Marta Räägel Penujast.

Ma ei hakka jutustama küüditatute läbielamisest ja elust Siberimaal. Sellest on küllalt räägitud ja kirjutatud.

Õnneks igaveseks ajaks kavandatud ümberasustamine lõppes üsna pea. Pärast Jossi surma 1953. aastal nn Hruštšovi sula ajal hakati stalinismi kuritegusid tasapisi avalikustama ja hukka mõistma.

Esimesed väljasaadetud vabanesid 1955. aastal. Viimased said loa tulla kodumaale 1962.-1963. aastal. Mitte kõik ei tulnud tagasi ja kehtis ka keeld naasta endisesse elukohta. Paljud puhkavad Siberimaa mullas ja üksikud jäid ka sinna elama. 65 aastat tagasi Moskva käsul toime pandud inimsusevastane kuritegu käivitas protsessi, mille tagajärgi tajume tänaseni. Korvamatu kaotus meie rahvale on olnud see, et pärast märtsisündmusi algas sajandeid eesti rahvast toitnud taluelu allakäik ja hääbumine. Talud lagunesid, maa tühjenes ja praegu meenutavad endisi jõukaid Abja valla talusid võssa kasvanud vundamentide jäänused üksikute viljapuude ja marjapõõsastega või pooleldi kinni aetud kaev ja kivihunnik söötis põllul. Taasiseseisvumisjärgse n-ö maaelusõbraliku poliitika tõttu on elu paljudes maapiirkondades välja surnud. Kurb on.