Omad eestlased viskasid nutva imiku küüdimasina kastist lumme

Abielupaar Liina ja Paul Kuusemäe elasid küüditamispäeva üle ühtmoodi hullult — ühelt viidi vanemad, teine ise koos vanematega. Siiani on neil kõige raskem mõista eestlastest küüditajate vaenulikkust.

“Kuulge, äkki lähete siiski koju tagasi, võtate midagi sooja veel kaasa?” küsis Vene sõdur murelikult. “Ma ju ütlesin, et te sõidate kaugele külmale maale!”

Rapla lähedal Põrsaku küla põldude vahel asuva Aljamäe talu Põlma pere on segaduses. Vanaisa, isa, ema, poisike ja üheksakuune imik on pool seitse üles aetud ja kodust välja kamandatud. Veerand tunni jooksul pole nad peaaegu midagi suutnud kaasa pakkida. Ka leiba pole võtta, on ju neljapäev, uue leiva tegemise päev.

Ema läheb sõduri saatel koju tagasi, kus oma küla mehed on end juba sisse seadnud. Ülestõusmispühadeks kogutud kanamunad keevad pesukausiga pliidil, puhvetist on viinapudel lauale tiritud. Üks tuttav külamees rebib emal käest koti villaste lõngapoolidega ja käratab: “Ega sa sinna käsitöötundi lähe! Nüüd saad alles teada, mis elu ja töötegemine on!”

Heitunud naine rabab kapist pealmisi riideid, neid igapäevaseid ja lapituid, mitte terveid ja uusi, mis on tagapool. Vallamajja jõudes nutab imik tema süles juba järelejätmatult.

Üks külamees haarab lapsukese ema sülest ja heidab autokastist välja, otse märtsikuisesse lumme. “Vene sõdur oli see, kes mu sealt üles korjas ja vallamajja viis,” teab Liina Kuusemäe.

Vanaisa Hans ei ela teekonda üle ja sureb sõidul Siberisse 67aastasena. Isa Paul, ema Asta ja vend Ants näevad Eestit taas kümne aasta pärast.

Sellest, et ka tema tulevane mees Paul samal ajal viis kilomeetrit eemal oma talus asju pakib, ei tea hangest päästetud tüdruk aga üldse midagi.

Päästev pada soolalihaga

Roomu tallu Kaereperes jõuab küüdiring pool kümme hommikul. Isa sätib end metsatööle, kui õue sõidetakse ja asjad kokku kästakse panna. Nelja lapsega Kuusemäe pere on heal järjel, kõik nõutud maksud on nad tasunud ega tea ohtu oodata.

Laste pärisema on mõne aasta eest surnud ning nende asju otsib kiiruga kokku kasuema. Saima, Paul, Koit ja Valter on parajas teismeeas, kui Keilast algab paarinädalane rongisõit Novosibirski poole.

“Vanemad taipasid kaasa haarata pajatäie soolaliha, see meid selle sõidu peal elus hoidis,” arvab Paul (76) nüüd. Tema õde Saima Nõmm (80), kes on Paulile appi tulnud toonaseid sündmusi meenutama, seda ei usu — tema mäletamist mööda olnud poistel toore soolaliha järamisest kogu teekonna ajal kõhud haiged.

Novosibirskisse jõudes kupatati pere veel 200 kilomeetrit edasi Masljanino rajooni. Seal lähedal taigas pidi olema kullakaevandus ning isa püüdis sinna tööle saada. Pere kartis, et kolhoosis jääks nad nälga.

“Lõpuks oli ikkagi metsatöö, kus juba palju eestlasi ees. Ema jäi koduseks, meie, lapsed, läksime isaga metsa. Saagisime kahemehesaagidega puid, väiksem vend lõhkus, õde põletas oksi…” Terve perega ühte normi tehes sai selle kiiremini täis ja normiületuse eest paremat hinda.

Eestis tõhusa talutoiduga harjunud poistel oli kõht alailma hirmus tühi. Veega keedetud kartulipudrust võisid süüa kõhu punni, kuid kauaks see ei toitnud. Varsti tahtnuks jälle midagi suhu pista. Leiba oli vähe ja see oli harjumatu hapu maitsega.

“Pärast sõda Eestis võimule saanud eestlased olid väga julmad, aga lihtsate venelastega meil mingit tüli polnud,” räägib Paul. Väljasaadetutele viltu ei vaadatud, lasti elada.

Loodus oli taigas ilus, ent suvel piinasid sääsed, talvel oli lund üle pea ja külma alla 30 miinuskraadi. Põsed, näpuotsad ja varbad on kõigil külmavõetud olnud.

“Härjad olid talvehommikuti täiesti kanged. Veerand tundi loomi materdati, et nad üldse liikuma hakkaks. Piits käis seal üldse ette ja taha — ega nad loomadest suurt hoolinud,” mäletab Paul.

Paul pandi jõest lauta härgadega vett vedama, isa ja vennadki leidsid tööd. “Me olime ju pärast ema surma harjunud raske talutööga rakkes olema ja karastunud. Mina tegin Siberis kõiki töid, mida vaja oli. Olin turske poiss ja sain kõigega hakkama ka.”

Isa tahtis lapsi kooli panna, et haridustee katki ei jääks. Kõige suurem huvi oli selleks Saimal ja Koidul. Saimal õnnestus kehva keeleoskuse kiuste lõpetada keskkool ning siis kuulis ta raadiost, et Novosibirskis võetakse õpilasi meditsiinikooli.

“Rändasin suure puukohvriga juhuslike autode ja rongiga Novosibirskisse. Läksin seal esimese ettejuhtuva trammi peale, sõitsin täitsa suvaliselt kuhugi äärelinna. Seal astusin esimesse hütti ja rääkisin, et näete, tulin kaugelt siia õppima, aga kohver on suur, ei jaksa seda vedada! Kas võin selle natukeseks siia jätta ja ise ka jääda? Kohe paluti end sisse seada!”

Kole õnnetus savisel teel

Pärast kooli võeti Saima Tšerepanovo linnakesse sanitaarvelskrina tööle. Enne seda, veel õpilasena, tuli temal ja ta perel üle elada suur õnnetus — hukkus vend Valter.

Pärast kevadtööde lõppu oli kolhoosides tavaks teha suur pidu, kuhu rahvas masinatega kokku toodi. Paul oli enne seda just rängalt haigeks jäänud ning teda veeti lõhkenud pimesoolega läbi jõgede ja üle mägede hobustega poolesaja kilomeetri kaugusele haiglasse.

Muidu oleks ka Paul lahtises autos koos vendade Valteri ja Koiduga olnud teel peole, kui juht napsise kaaslase utsitusel saviroopas teelt välja kihutas ja masin kaks tiiru üle katuse käis. Kahest vennast jäi 19aastane Valter auto alla ja hukkus. Koidul oli põsel vaid kriim. Saima juhtus olema Dubrovka haigla juures, kui veriste kehadega auto sinna jõudis.

Valteri matustele kogunes terve küla. Kõik tundsid perele nende leinas kaasa.

“Nad suhtusid meisse hästi,” ütleb Paul. “Mina sain igas kohas tööd ja enamasti ametikõrgendust ka. Mul vedas kuidagi, nii et kui hakati Eestisse tulekust rääkima, oli mul koorejaamas juba nii hea töökoht, et ei tahtnud äragi tulla!”

Saima aga tahtis. Ta käis vahel Tšerepanovo raudteejaamas vaatamas, kuidas inimesed reisile lähevad. “Kui nägin ilusa värvilise mustriga kindaid, siis teadsin, et need on eestlased,” räägib ta. Kui tuttav pere hakkas kodumaale minema, soovitasid nad Saimalgi asja uurida. Ehk on temalgi luba minna? Oligi, aga Saimat endale hoida tahtev töökoht polnud talle saabunud paberitest teada andnud.

1958. aastal sõitiski Saima Eestisse tagasi. Ülejäänud perel kulus otste kokkuvõtmiseks veel aasta, enne kui 1959. aasta juulis tagasi jõuti.

22aastane Paul, kes oli piimanduskolhoosi sisse elanud ja seal juba head palka teenis, oli kahevahel. “Ülemus ütles, et ära mine. Saadame su Kuibõševi õppima, maad on meil head, mis sa sinna Eestisse ikka lähed!”

Paul oli just ostnud endale ka uue hea minekuga mootorratta IŽ-49 ning otsustas, et kui ka minek tuleb, siis seda ta maha küll ei jäta.

Naljaga pooleks võib öelda, et kulakutena Eestist Siberisse saadetud pere oli sealgi end nii korralikult üles töötanud, et oleks ilmselt uuesti Siberisse saadetud, kui nad poleks seal juba olnud.

Seda, et neid kodumaale ei oodata, oli ees tulnud Saima juba mõistnud. Ülejäänud perel oli see arusaamine veel ees. Pärast solgutamist ja põiklemist sissekirjutuse andmisel läksid Siberi karastusega mehed rajooni täitevkomiteesse asja uurima. “Läksime lõpuks küsima, et mis jama see on, tulime Siberist ja tahame kommunismi ehitada! Külmal maal saime töö eest igasugu aukirju, aga Eestis polnud meid vaja. Meile öeldi siis, et te olete kulaku pojad, teil on vaja veri enne ära vahetada, kui teist asja saab!”

Ei murdnud peret taiga, ei murdnud ka uus kord Eestis. Elu saadi järjele ja Paul kohtas Liinat. 1974. aastal käisid nad koos Pauli isa ja tädiga vaatamas Kuusemäe pere kunagist eluaset taigas. Liinale jättis sealsete võhivõõraste venelaste südamlikkus eluks ajaks unustamatu mulje.

Paulil on kahju, et tema vanemad ei elanud nii kaua, et uuesti sinimustvalget näha. “Isale oleks see väga palju tähendanud,” kahetseb ta. “Temale oli see nõukogude võim ja varanduse äravõtmine ikka väga raske.”

Liina vanemad jäid Siberisse kümneks aastaks. Üks lapski oli seal sündinud ja jõudnud ka surra. Vanemad tundusid Liinale esialgu väga võõrad. “Ka neile öeldi, et kulakuveri tuleks neis välja vahetada, tähendab see siis, mida tähendab,” ütleb Liina.

Oma kodutalu Kaereperes Kuusemäed tagasi ei saanudki. Ka Pauli abikaasa Liina vanemate tühjaks küüditatud Aljasmäe talu oli võõra käes, aga perel õnnestus omanikuga kokkuleppele saada. Nüüd näeb Pauli ja Liina nelja poja ning kolme tütre koduks saanud talu välja toredam kui kunagi enne. Juba aastaid saavad augustikuus seal kokku kunagised küüditatud.

Küüdiööl tegutsenud eestlastest on paljud siiani elus. Aastad ei ole viinud inimeste mälust põlglikku suhtumist, mida pidid taluma küüditatute lapsed koolis ja vanemad tööd otsides. “Meie ei ole kurja kurjaga tasunud, siis ei tulekski sellele lõppu,” ütleb Liina Kuusemäe. “Ja niisugust asja polegi olemas, millega seda kõike korvata, mis tookord tehti.”

---

65 aastat märtsiküüditamisest

Siberisse saadeti tuhandeid peresid

- 1949. aasta 25. märtsist kuni 29. märtsi õhtuni korraldasid Nõukogude Liidu võimud Eesti elanike massilise ümber­asustamise Venemaale Siberisse.

- Teadaolevalt oli noorim küüditatu kolmepäevane Anne Ojaäär Hiiumaalt, vanim oli 95aastane vanamemm Maria Räägel Abja vallast.

- Esimene ešelon läks teele Tapa raudteejaamast 992 inimesega 26. märtsil 1949 kell 12.32, viimane Võru raudteejaamast 1064 inimesega 29. märtsil kell 21.10.

- 29. jaanuaril 1949 NSVL Ministrite Nõukogus vastu võetud määrusega kinnitati väljasaadetavate arv: Eesti NSVst tuli minema saata 7500 perekonda, 22 500 inimest.

Allikas: Vikipeedia

Artikkel ilmus esmakordselt Maalehes 20. märtsil 2014. aastal.