Keila 16-aastase tüdruku vägistamise uurimine lõppes ootamatu tulemusega

Politsei sai eelmise aasta augustis teate, et Keilas tühjalt seisva endise gümaasiumihoone juures vägistati öösel 16-aastane tüdruk. Sotsiaalmeedias suurt vastukaja tekitanud ränga kuriteo uurimine lõppes ootamatu lahendusega. Keila Lehele sai teatavaks, et vägistamist ei toimunudki. Palusime politseil juhtumit lähemalt selgitada.

Põhja prefektuuri lastekaitsetalituse juht Pille Alaver:
„Arvestades seda, et meieni jõudnud info järgi oli vägistajaid mitu, see juhtus avalikus kohas ning ohver ja kurjategijad ei olnud omavahel tuttavad, on enesest mõistetav, et tegu oli äärmiselt ärevaks tegeva kuriteoteatega. Seda kuritegu hakkasime lahendama täie jõuga ning sellest kujunes väga mahukas uurimine, millesse panustasid mitte üksnes meie talituse töötajad, vaid ka mitmed teised politseiüksused.

Mida enam kuritegu lahti harutasime, seda rohkem infot hakkas viitama sellele, et kuritegu ei ole üleüldse toimunud.

Tänavu jaanuari lõpus tunnistas ohver politseis, et ta on loo välja mõelnud. Nüüdseks on alustatud kriminaalmenetlus paragrahvi alusel, mis käsitleb valeütluste andmist ning tüdruk on kuulutatud selles kuriteos kahtlustatavaks. Laste puhul puutume oma üksuses valeütluste andmisega kokku keskeltläbi korra aastas."

Valeütluste andmine võib eksitada uurijaid ja tähendada palju tühja tööd. Valeütluste andmine on seadusega karistatav.

Põhja prefektuuri kriminaalbüroo juht Priit Pärkna: „Politsei alustab Eestis valeütluste andmise kohta kriminaalmenetlusi keskmiselt sajal juhul aastas.

Kriminaalmenetluse eesmärk ei ole automaatselt kurjategija süüdimõistmine, vaid tõe väljaselgitamine. Tõde võib olla seegi, et kannatanu on andnud valeütlusi ning kuritegu pole tegelikult toimunud.

Uurijad peavad alati arvestama võimalusega, et kannataja või tunnistaja võib anda valeütlusi. See aga ei tähenda, et kahtlustaksime kõiki politseisse pöörduvaid ohvreid valetamises. Ent kui uurimise käigus saab see selgeks, reageerime sellele ning alustame valeütluste andmise osas uue kriminaalmenetluse.

Paraku paljud inimesed, kes valeütlusi annavad, ei teadvusta endale, et see on kuritegu, vaatamata sellele, et neid selle eest alati hoiatatakse. Näeme oma töös, et pahatihti on see just noorte inimeste probleem.

Nagu ka Keila juhtumi puhul, ei pöördu valeütluste andjad tihti ise politseisse. Võrdlemisi tavapärane on stsenaarium, kus näiteks mõne väärtusliku asja kaotanud või maha müünud noor mõtleb välja loo varguse või röövimise kohta ning räägib seda oma lähedastele. Juba lähedaste survel pöördutakse siis politseisse. Seejärel kasvab üks vale teiseks, lumepall hakkab veerema ning sellest sasipuntrast on aja möödudes üha raskem välja tulla.

Valeütluste andmise põhjused võivad olla erinevad. Selleks võib olla näiteks hirm vanemate karistuse eest, kui ollakse midagi ära kaotanud, öösel koju tulemata jäänud jne. Vahel paistab valeütluste andmise tagant välja ka vajadus saada tähelepanu või kaastunnet.

Meie sõnum on lihtne: vale ei tasu end kunagi ära. Ning politseis valetamine ei tähenda üksnes häbi ja piinlikkust - see on kuritegu. Sellisel viisil rikub noor inimene oma tuleviku.

Teisalt tasub arvestada ka sellega, mida tähendab valeavalduse esitamine politsei jaoks. Meie ressurss on piiratud. See tähendab, et samal ajal, kui me ajame taga kurjategijaid, keda pole tegelikult olemas, ning lahendame kuritegusid, mida ei ole juhtunud, lükkub mõne teise kuriteo lahendamine edasi või jääb mõni juhtum avastamata. Piltlikult öeldes saaksime saja vale asemel aastas ära tõendada saja rattavarga, tänavaröövli või narkodiileri kuriteod.

Valeütluste andmise eest on süüdi mõistmisel võimalik karistada rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.

Samuti on menetluse käigus võimalik riigil valeütluste andjalt välja nõuda näiteks ekspertiisikulud, mis Keila juhtumi puhul ulatuvad tuhandetesse eurodesse."

Keila Leht palus juhtumit kommenteerida Tartu Ülikooli kognitiivse ja õiguspsühholoogia professoril Talis Bachmannil:

Valesüüdistuste andmise põhjuseid võib olla palju, peamiste hulgas on järgmised:
 * naiivsusest tehakse nalja
* tahetakse kellelegi kätte maksta või ebameeldivusi põhjustada
* tahetakse saavutada (odavat) populaarsust
* valetatakse, et varjata varasemaid valeütlusi või eksimusi
* ei olda aru saanud olukorra tegelikust tähendusest ja heauskselt antakse faktiliselt vale tunnistus (nt ei tea inimene, mida tähendab vägistamine)
* sunniviisiliselt (hirmu või ähvarduse tõttu) esitatakse valetunnistus
* antakse järele lähedaste (sugulased, sõbrad, kolleegid) veenmisele
* kujutatakse ette tegelikult mitte esinenud olukorda (väga sisendatavad isikud või patoloogia puhul vaimselt normist hälbinud isikud).

16-aastase normaalse inimese puhul on raske uskuda heauskset fantaseerimist, luulusid või hallutsinatsioone. Kõige tõenäolisemad on eeltoodutest esimesed neli ja seitsmes. Siiski, ilma konkreetse inimesega vestlemata ja tema isiksuse ja eluharjumuste tagapõhja ning sündmuse tehiolusid uurimata on väga raske midagi kindlat konkreetse juhtumi kohta öelda."