Saare maakonna Memento ühenduse juhatuse esimees Rein Väli, kes tol ajal oli väike laps, mäletab 25. märtsi 65 aastat tagasi: see oli porine aeg, suured autod saabusid öösel kell pool neli, mingisugused sõdurid ja võõrad inimesed hüppasid tuppa, anti aeg ja pidid ära tulema, pidid lahkuma oma kodust.

Mälestusmiitingul Kudjapel esinesid sõnavõttudega Kuressaare linnapea Hannes Hanso, Kaitseliidu Saaremaa maleva pealik Kristjan Moora, Saare maavalitsusest Jaan Leivategija, EAÕK ülempreester isa Andreas.

Mälestusmärgi jalamile asetati lilli ja süüdati mälestusküünlaid. Kuressaare linnapea Hannes Hanso rääkis, et ka tema sugulasi on küüditatud, nii tema isa- kui emapoolseid sugulasi saadeti Siberisse ja tema isa Andres Hanso oli samuti asumisel Põhja Kasahstanis, Karagandas.

Hanso sõnas, et mõeldes toonastele raskustele, pidi olema tugev, et seal toime tulla ja lõpuks tagasi koju jõuda.

Isa Andrease ettepanekul lauldi küüditamisohvritele „Igavene mälestus” ja kaasa anti ka palve. Isa Andrease lõpusõnad olid: „Ei tohi karta midagi, nagu ka pühakiri ütleb, et see, mida kartsin, see ka mulle sündis, seega oleme julged, loodame tuleviku peale, teeme endast oleneva ja läheme edasi.”

Märtsiküüditamisel küüditati Saaremaalt üle 650 inimese ja üldse kokku küüditamiste käigus pidid taluma repressioone üle 3800 inimese.