Näitejuhid näiteringidest ja näidenditest: meid on igal pool hea publik vastu võtnud
Pajusti klubi huumori- ja satiiritrupi juht Ülle Rajamart: Minul tekivad nad enamasti nii, et kõigepealt on näiteks muusika olemas, mis mind köidab või on kostüüm ja millalgi siis tuleb ka tekst, teema jne. Kõige paremad ideed sünnivad liikumisel, s.o teekonnal Vana-Vinnist Pajusti bussipeatusse. Loomulikult on minu trupi liikmed tublid ja otsivad ka ise tekste, eriti Jaan Lõõnik.
Kadila Näiteseltsi „Üllatus" juhendaja
Milvi Tubli: Kadila näiteselts esitas Pajusti huumoripäeval kolm lugu: „Kadunud kombain ehk kuidas ma koju sain", mis rääkis Kadila meeste kombainist Assamalla ühistu mail. Kirjutasin selle 2002.aastal. Teise, talongide ja defitsiitkaupade teemalise loo valisin huumoripäeva nõukastiilist lähtuvalt.
Olin selle kirjutanud 2009.aastal ja arvan, et tükk sobis ka seekord hästi. Kolmanda loo „Vanaema majake" kirjutasin mõne aasta eest, aga alles nüüd jõudis see lavale. Arvan, et see teema on igavesti aktuaalne, nagu ikka raha ja varanduse jagamine. Loodetavasti jõudis publikuni minu soov läbi naeru ka loo tegelikku tragöödiat näidata. Kadila teatripäeval esineme täiesti uue looga „Majakoosolek", lisaks ühe uue pisikese looga, mis on vaid korra laval käinud.
Kust tuleb näitemängurahvas? On's neid kerge või raske leida? Praegusel ajal tundub külateater olevat üsnagi populaarne.
Ülle Rajamart: Selle kohta ütlen mina nii, et sellel ajal, kui mul oli trupis korraga kuus noort meest, sai ikka toredaid kavasid, pantomiime jmt lavastatud ja välja mõeldud. Mida kõike oleks võinud teha, kui oleks koolitatud näitlejad, raha kostüümide jaoks, korralikke võimalusi muusika salvestamiseks! Praegu tuleb mängida nendega, kes olemas on, kirjutada ja lavastada ainult neid asju, mis teatud tüüpidele sobivad või mille nad välja mängivad. Aga eks me harjutame ka kõvasti!
Enamik minu näitlejaid on nende pikkade aastate jooksul, kui mina olen estraadi Pajustis lavastanud, omandanud väga paindliku teksti väljamängimise võime. Eks ma olen ka väga nõudlik, andku nad mulle andeks! Kui teha, siis ikka hästi ja kui hästi juba tegema hakatud, siis seda sinult alati ka oodatakse!
Näitetruppi on vastu võetud kõik soovijad, kes on jäänud pidama, see on jäänud, kahjuks on tänapäeval väga raske leida töö kõrvalt veel aega sellise asjaga tegelemiseks. Inimesed on õhtuks tavaliselt ikka väga väsinud ja jaksavad ainult telekat veel vaadata. Külateater ja estraad on väga populaarsed tõesti, seda näitab juba see, kui palju erinevatesse kohtadesse esinema kutsutakse.
Ammu ei lähe me enam igale poole, ikka valime seltskonda. Aeg ja võimalused panevad kõik paika, kes on aktiivne, see on maal seda paljudel aladel, nii et raske leida sobivat aega, ja tahtmist peab ka olema.
Milvi Tubli: Osatäitjad on viimased kolm aastat olnud samad, üks uus liige tuli just Pajusti lava jaoks juurde. Kui ma 2003. aastal näiteseltsi asutasin, siis esimesed näitlejad olid naisseltsi liikmed, keda ma tol ajal esinaise õigusi kasutades vägisi sundisin lavale minema. Ega nad ei uskunud küll, et meil tõesti midagi välja tuleb (ja kui aus olla, siis ka ma ise suurt mitte)...Aga ma ei öelnud seda neile ja tegelikult läkski hästi. Kümme (!!!) proovi tegime ja rahvas naeris küll. „Kadumaläinud kombaini" lugu oligi tollase seltsi esimene näitelugu. Tänapäeval on aeg kallis: saame teha enne esinemist ühe proovi ja seejärel tuleb kohe lavale minna.
Näitetrupp on tegutsenud nüüdseks rohkem kui 10 aastat ja mitte kogu aeg pole aktiivselt koos käidud. Osa liikmeid on mujale elama kolinud, teised niisama ära jäänud, mistõttu näitlemine oli vahepeal mõne aasta soikus. 2010.a lõpus alustasin uuesti. Praegused liikmed on kõik sellised, keda pole tulnud meeleheitlikult veenda, pigem on nad ise ettepaneku teinud, et tahaks proovida. Ja seetõttu on kuidagi väga tore seltskond kokku sattunud! Kohapealt käib näiteringis vaid üks inimene, kaks käivad Assamallast ja ülejäänud Rakverest. Olen neile väga tänulik, sest nad sõidavad Kadilasse proovidesse oma kulu ja kirjadega, mul jääb üle vaid prooviaeg kokku leppida. Meid on kokku koos minuga (kes ma küll kardinate taha püüan jääda) kaheksa.
Vajadusel teevad kaasa nii noortekeskuse kui ka näitlejate lapsed. Lapsed tahavad väga lavale. Varem tegin ka lastele näidendeid, lisaks omadele käis palju lapsi ka Rakverest ja eks nad käiks edasi, kui ma teeks...
Mida üldse nõuab kavade tegemine, ühe näitetüki lavale toomine?
Ülle Rajamart: estraadi puhul pole mõtet teha pikki lohisevaidvenivaid asju. Estraadil peab olema muusika, ka lühikeste kavade puhul. Tekst lööv, lühike, puänt hästi välja mängitud. Kõikidel neil kavadel, millega Väätsalt vabariiklikult konkursilt oleme parima estraadi peaauhinnad saanud, on olnud hea muusika! Isegi siis, kui on kehv lindistus, annab muusika väga palju juurde. Mängu taustal ei pane seda keegi tähele.
Milvi Tubli: Olen aastate jooksul kogunud toatäie rekvisiite ja kostüüme, näitlejad toovad oma rollideks sageli midagi kaasa. Vajame mitmesuguseid parukaid, mis võimaldaksid mängida laval uusi nägusid.
Üldiselt on meid ikka ja jälle hea publik vastu võtnud igal pool. Siinkohal ei saa mainimata jätta Pajusti klubi, kus Ülle Rajamart üleliiagi tunnustama kipub!
Ma võiksin ju lugusid kirjutada kasvõi iga päev, aga kui mul poleks neid 7 inimest, kes laval mängivad, siis poleks sel kirjutamisel mingit mõtet.....ja eks me võiks vaeva näha ja lood selgeks õppida, aga kui poleks publikut, kes vaataks, naeraks ja plaksutaks, siis poleks ka asjal mõtet, nii et oleme kõik üksteise jaoks olulised.
Tore on ikka ja jälle kuulda teistest külateatritest, näha nende tegemisi, see innustab meidki. Kaua meie veel tegutseme, see oleneb näiteseltsi liikmetest. Kuni nemad tahavad ja tulevad, senikaua jätkan ka mina!
