Ohud sileerimisel ja kuidas neid vältida
Enamasti on silo hallitanud, kuid esineb ka võihappelist ja kõrge ammoniaaklämmastikuga valesti käärinud silosid. Silo käärimisproduktid ei ole vastavuses hea silo kriteeriumidega ja toiteväärtus on liiga madal ning silohoidla avamisel söötmiseks kipub silo kuumaks minema. Talumeeste sõnul on nad silo teinud siiski korralikult ja järginud tehnoloogia nõudeid.
Rasked mürgitusjuhtumid
Ometi on esinenud isegi mürgitusjuhtumeid riknenud silo söömisest ja on tulnud teha hädatapmisi, et päästa olukorda. Selliseid tulemusi on raske üheselt selgitada.
Põhilised mürgid, mis võivad silos olla, on mükotoksiinid, kuid harvemini võib esineda ka enterobakterite ja klostriidide produtseeritud endotoksiine, mis kõrgema kontsentratsiooni korral on eriti mürgised.
Põhilised mürgid on siiski hallitusseente tekitatud mükotoksiinid, mis sileerimisel võivad esineda. Toksiinide kasvulavaks võib olla koristamisel saastunud rohi, näiteks sileeritakse rohi koos mulla, juuretüügaste või saasteosakestega.
Lägast või sõnnikust saastumisel võivad silosse sattuda salmonella, mükobakterid, protozoa ja mitmesugused parasiidid. Patogeensed listeeriabakterid L. monocytogenes, mida leidub kõikjal looduses ja roiskunud silos, võivad loomadele põhjustada meningiiti, entsefaliiti, septiseemiat ja aborte.
Hallitus- ja pärmseente arv rohumassis oleneb selle puhtusest ja ilmastikutingimustest koristamisel. Hallituste tekke vältimise peamine tegur silos on silomassi tihe tallamine ja hoidla või ruloonipalli hermeetilisuse tagamine. Kui need tingimused ei ole täidetud, siis mida koredam ja kuivem on rohi, seda sügavamale tungib õhk ja seda suurem on oht hallituste tekkeks ning pärmide arenguks.
Mõlemad mikroobid alandavad silo väärtust ja lühendavad aeroobset stabiilsust silohoidla avamisel. Hallituste ja pärmide arengut pidurdavad ka bensoaate sisaldavad keemilised kindlustuslisandid nagu Siloben, Superben, Niben ja Kofasil Ultra.
Võihappeline käärimine
Silovalmistamisel on suureks probleemiks olnud ka see, kuidas vältida võihappelist käärimist ja proteiini lagunemist. Võihappeline käärimine alandab oluliselt söödaväärtust ja silo söömust ning suurendab toiteainete kadusid. Ka põhjustab see suurema proteiini lagunemise.
Võihappebakterid arenevad eriti märjas anaeroobses keskkonnas. Nende tegevus pidurdatakse eelkõige piimhappebakterite tekitatud piimhappe toimel. Keskmiselt märja ja märjema silo indikaatornäitaja pH peaks olema <4,2, siis on teoreetiliselt happeid piisavalt. See tulemus saadakse tavaliselt kergesti ja keskmiselt sileeruva materjaliga, kusjuures bioloogilised kindlustuslisandid parandavad käärimist.
Kui on tegu halvasti sileeruva materjaliga (märg liblikõielisterikas rohumass), kus suhkrute sisaldus <1,5% rohus ja kuivainesisaldus <20%, siis piimhapet piisavalt tekkida ei saa. Sel juhul on võihappebakterite kasv ja enterobakterite areng eriti soodne.
Käärimise kvaliteeti saab tõsta, kasutades kindlustuslisandeid, kusjuures pikaajalised katsed on näidanud, et efektiivsemad on keemilised kindlustuslisandid. Rohu närvutamine on tähtis tehnoloogiline võte, et parandada käärimistingimusi ja vähendada mahlakadu. Kui ilmastik võimaldab rohtu närvutada kuivainesisalduseni >35%, on nende bakterite edasine areng teoreetiliselt peatatud.
Kvaliteet sõltub ka niitest
Esimene niide on tavaliselt edukam, arvestades sileerimistingimusi, kuid probleemid võivad tekkida eriti teise ja kolmanda niite silode puhul.
Ilmastik mängib siin väga suurt rolli. Esimene niide tehakse olenevalt ilmast ja rohustust tavaliselt enne jaanipäeva, kui toimub intensiivne rohu kasv. Põud võib rohu kasvu pidurdada, kuid sileerimistingimused on siis paremad. Rohi on kuivem ja sisaldab rohkem suhkruid, mis on hea sileeruvuse alus.
Teine ja kolmas niide on märksa riskirohkemad, sest tingimused varieeruvad ja on raskemad, materjali ei saa regulaarselt närvutada ning suhkrute sisaldus on väiksem. Sellega tuleb arvestada ka kindlustuslisandi valikul. Igal juhul tuleb teha õige valik keemilise või bioloogilise kindlustuslisandi vahel ja arvestada, et keemilised lisandid on üldjuhul teise ja kolmanda niite puhul efektiivsemad.
Nii ongi, et silo käärimise kvaliteet on suuresti ettearvamatu. Isegi kui järgitakse kõiki tegureid, et silo oleks korralikult tehtud, ei pruugi tulemus olla ideaalne.
Kogenud põllumees peaks järgima ikka oma vaistu ja võtma arvesse kõiki sileerimise tingimusi kvaliteetse silo saamiseks minimaalsete kadudega.
