Endiselt on selles majas kool: Inimeste arv ei takista olemast parem ja targem
Õpilaste arv oli juba tollal väga väike ning tuleviku peale mõtlemine pani südame tõsiselt valutama. Puu kasvatas järgmisel kevadel tüvejupi külge uued oksad. Enam ei küündi võra küll pilvedeni, kuid ta on ikkagi elus!
Kool jätkab uut, 2014/2015. õppeaastat 6-klassilisena - samuti justkui ilma võrata puu. Kolmas kooliaste, mis nüüdsest olematuks muutub, on põhihariduses see etapp, milles nähtavaks muutuvad eelmiste kooliaastate tööviljad. Eks ole kohapeal ikka muretsetud hariduse kvaliteedi pärast: küll on kaheldud liitklassides õppimise tulemuslikkuses, küll nurisetud selle üle, et õpetajal jääb ühe klassi õpetamiseks vaid pool ettenähtud ajast. Ega õpetajadki liitklassis õpetamise üle rõõmustanud ole. Pärast seda, kui ühiskonnas on hakatud valjuhäälselt kuulutama "tõde" heast haridusest, on Tuduski leidunud neid, kes olnud kindlad, et linnakoolis saab oluliselt parema hariduse. Kuigi mulle tundub, et ega me täna eriti ei teagi, mida see nn hea haridus tähendab.
Täna käib äge arutelu selle üle, kas testid, mida meil nii väga armastatakse, ikka annavad tegeliku ülevaate tasemest. Hea hariduse mõõtmiseks head mõõteriista ei näi olevat... Elu on näidanud, et meie lapsed ei ole olnud oma tasemelt nõrgemad kui suurte koolide lapsed. Seda muidugi juhul, kui nad on ise oma võimetele vastavalt õppida tahtnud. Haridust vägisi anda ei saa.
Oleme alati teadnud, et inimeste arv, olgu see suur või väike, ei takista olemast parem ja targem. Ka väikese õpilaste arvuga koolis saab luua vaimsust, näidata algatusvõimet ja tekitada ühist sünergiat. Nii on seda suudetud meiegi tillukeses koolis. Kogu meeskond on alati võidelnud heatasemelise hariduse eest, tahtnud õigustada oma olemasolu. Rahvusvahelise uuringu PISA 2012 tulemused näitasid, et meie tolleaegsed 15-aastased õpilased olid võimelised sooritama matemaatika ja loodusõpetuse testi vabariigi keskmisest tulemusest paremini, rääkimata Lääne-Virumaa keskmisest, mis sel korral vabariigi omale alla jäi. Meie õpilased on hästi ja väga hästi esindanud kooli maakondlikel olümpiaadidel. Käesoleval õppeaastalgi saavutas meie kooli 6.klassi õpilane Miina Roost matemaatikaolümpiaadil 34 osavõtja seas esikoha. Meil on läbi aegade olnud häid laululapsi, näitemängu tegijaid, sportlasi. Õpetajad on oma tööd teinud tõepoolest missioonitundega, tundugu see nii paatoslik kui tahes. Kogu personal on andnud parima. Seetõttu on paljud meie kooli külastanud inimesed kiitnud kooli head aurat. See on parim tunnustus.
Niisiis, uuest õppeaastast peavad 7.-9.klassi õpilased valima koos oma vanematega uue koolitee. Kaugelt vaatajale võib see tunduda lihtsa lahendusena, sest neid õpilasi on tõesti väga vähe, ainult 8. Vaid üks väikebussitäis lapsi. Selle numbri taga on aga 8 peret, kes peavad leidma lapse jaoks parima võimaluse.
Kaaluma läbi kõik lapse kodust väljaminemisega seotud pisiasjad, nii moraalsed kui majanduslikud. Lapsevanemad tunnevad oma last kõige paremini, teavad ehk sedagi, kuidas lapse kohanemisvõimega lood on... See tundubki olevat lastevanemate jaoks kõige keerulisem ülesanne: leida kool, kus laps võimalikult „pehmelt" kohaneks, ilma et õppetulemused pingete tõttu kannataksid. Nii olen saanud aru vanematega vesteldes. Kohanemise pärast näivad olevat mures lapsed isegi. Pisut muretseme ka meie, õpetajad. Ent teada on, et inimene on loodud kohanemisvõimelisena.
Küllap harjutakse, kuigi muretsetakse murdeealise poja või tütre käekäigu pärast. Teadagi seda murdeiga - ei ole lihtne õigeid otsuseid vastu võtta, kui vanad iidolid on varisenud põrmu, aga uued ei ole veel välja kujunenud. Muidugi muretsetakse ja loodetakse, et kodust eemal olles oskab iseseisvaks eluks veel mitte väga valmis 13-14-aastane inimene teha otsuseid, mis edaspidist elu ainult heas mõttes mõjutama jäävad. Mina usun küll, et meie lapsed meid alt ei vea. Kui me üksteist toetame ja vajadusel abistame, saame hakkama!
Mida tähendab eelseisev muudatus ülejäänud koolikollektiivile? Mitmele väga tublile pensionieas õpetajale tähendab see ilmselt küll võimalust oma auga väljateenitud vanaduspensioni nautida, kuid kindlasti ka meie toredast kollektiivist kõrvalejäämist. Ka tööle jäävatel õpetajatel ei ole selle tõsiasjaga lihtne harjuda. Olen kindel, et pensioniealistel õpetajatel jätkuks teadmisi, ideid, jõudu edaspidigi seda tööd teha... Olete tublid olnud, armsad kolleegid. Austus ja tänu selle eest!
Oleme tänulikud ka neile õpetajatele, kes on kaugemalt meile tunde andma sõitnud. Tänu missioonitunde eest, sest ega 2-4 tunni andmine oluliselt sissetulekut suurenda. Ja kaugelt sõitmine röövib päris magusa osa elust. Mis see siis ikka muud olnud on kui missioonitunne ning soov väikekoolile appi tulla.
Kooli noorematele õpilastele tähendab 3.kooliastme kadumine veelgi vaiksemaid vahetunde, vähem sõpru ja mängukaaslasi, kuid palju uusi meetodeid õpetajate poolt, sest paljusid tunde tuleb läbi viia nüüd juba kolmestes liitklassides.
Kooli allesjäänud 3 õpetajat on sunnitud uut õppekava väga tõsiselt läbi töötama, et enda ja õpilaste tööd hõlbustada ning oma senist taset säilitada. Vast ehk ainuke hea asi majandusliku kokkuhoiu kõrval on antud muudatuse puhul see, et kogu meeskond on sunnitud otsima uusi, paremaid võimalusi efektiivsemaks tegutsemiseks. Usun, et saame sellega ka hakkama. Mõtteid meil igatahes on, jätkuks vaid aega ja jaksu neid realiseerida. Võtame seda kui võimalust midagi teisiti teha, uusi arenguvõimalusi otsida.
Püüdkem mõelda võimalustele, mis meile alles on jäänud ning üritagem üle saada kurvastusest. On ju ikkagi tore, et 1.-6.klassi lapsed saavad endiselt hommikul kodust otse kooli ning pärast tunde koju lipata. See on suur väärtus, kui oskame seda vaid hinnata.
Võimalus oma koduümbruses elu tundma õppida - see on parim, mis ühele väikesele inimesele osaks võib saada. Rõõmustagem koos, et pilvepuu ajab uusi võrseid ning et endiselt on selles majas kool...
Rõõmu ja rahulikku meelt meile kõigile, keda eelseisev muudatus Tudu koolielus mingilgi määral puudutab!
