Ja põhjust oli, sest on ju mahetoodangule orienteeritud Männituka oma ettevõtlikkuse, uuenduste ja hoolitsetud väljanägemise ning külalislahke pererahva poolest teatud-tuntud.

Seekordseks „imeasjaks" oli vabapidamisega laut, kus kohti 250 lehmale ja 50 vasikale ja tavalise tööjõu asemel askeldasid väärikalt kõrvalistest asjadest end mitte häirida laskvad robotid. Omaette vaatamist väärt oli ka lauda taga asuv 4 m kõrgune ja 44 m läbimõõduga raudbetoonelementidest lägahoidla mahutavusega kuni 6000 m3.

Ja linde oli seal veel rohkem kui lehmi, perenaise sõnul sama palju kui aastas päevi. Mu arvamine, et vaevalt pakuvad kanad üldse huvi kohas, kus patseerivad uhkel kõnnakul ringi ka jaanalinnud, osutus täielikult vääraks. Kahekordses kanalas ei tahtnud lifti järjekord lõppeda - nii palju oli neid, kes tahtsid pesast võtta oma käega muna ja lihtsalt seista sadade siblivate kanade vahel ja uurida elu...

Robotlaudast kohvikusse suunda võttes sai kiigata kaasaegsesse piimaruumi ja kontorissegi, kus monitoridelt näha kõik laudas toimuv. Väike suhtlemine jaanalindudega ja leidsidki end mahekohvikust, kus pakuti kohalikust toorainest küpsetisi ja jäätist, tagatipuks sai igaüks veel kaasa ka värvitud pühademuna.

Aitäh teile, Männituka talu kolm põlvkonda!