Helju paljude heade inimeste keskelt
„Ma poleks üldse see inimene, kui mu ümber poleks olnud nii häid inimesi," jätkab ta visalt seda pidurdavpisendavat juttu. Tema firmaroog - kanepiseemnetega ehitud karask - jõuab aga lauale ning perenaine muretseb kohvi kanguse pärast... Ses mõttes on tõesti kõik nii nagu enamikus kodudes külalist vastu võttes.
Muidugi on tõde, et iga inimese elust saaks raamatu, aga ikkagi on Helju Kalmes mingi niisugune soojus ja energia, mis kõik need head inimesed tema ümber on koondanud. Kõik teevad, toimetavad ja suhtlevad päevast päeva, aga just see kõigil kaugeltki ei õnnestu.
Jutuajamise jooksul jõuab Helju heita valgust paljudele oma abilistele, nii et peab olema lausa valvas, et lugu ei tuleks neist. Lähim sõber elab vastasmajas. Parksepa keskkooli raamatukoguhoidja Ruth Tootsiga juhatas Helju Kalme kokku muinasjutukool ja nüüd on nii, et noorem naine astub tihtipeale vanema juurest läbi ja helistab murelikult, kui Heljul „ikka veel tuli põleb või ikka veel tuli ei põle".
„Minu käest on küsitud, miks ma elan siin nurga taga - Parksepas. Ma küsin vastu, kus on teine selline koht, kus minust nii hoolitakse: kes toob pangiga puljongit, kes värsket kurki... Ikka küsitakse, kuidas mul läheb. See võib juhtuda ainult Võrumaal ja Parksepas. Ja see abi on nii isetu - ma ei ole ju keegi, kellest midagi sõltuks," kiidab Helju oma kodukohta ja sealseid inimesi.
Täpsustuseks, täiskasvanuelu kodukohta, sest pärit on ta Antsla mailt talurentniku perest. Tema vanaisa oli Kraavi kiriku kellamees. Helju on näinud eesti rahva raskeid aegu. Tema pere kaotas sõja ajal kogu oma maise vara, ta on üle elanud Tallinna pommitamised, on elanud punkris, kui rinne raskete lahingutega üle läks, ja on näinud tapetutega palistatud kraavikaldaid. „Ma saangi maailma vaadata ainult nende silmadega, mis kõike seda on näinud," lisab ta mõtlikult.
Ometi on just selles olmeliselt heitlikus lapsepõlves ühe tema suurima hobi - raamatulugemise juured. See omakorda on voolinud tema elutunnetust. „Olen lapsest saadik pääsenud raamatute juurde, need on olnud mul käeulatuses," ütleb Helju ise õnnelikult ja meenutab üht oma lapsepõlvelugu, kui isa tuli linnast, kaasas ilus lasteraamat. Tütretirtsul oli s-tähe ütlemisega raskusi ja isa innustas: „Annan sulle raamatu, kui ütled: kassi saba." „Tiidu hand," vastas väike raamatusõber leidlikult.
Sportlik töö Parksepaga seob Helju Kalmet muidugi Võru EPT aegne kultuuri- ja sporditöö. „[Vallavanema] vastuvõtul loeti ka minu kohta ette: sporditöö ja sporditöö... Ülearu on pandud minu teeneks. Võib-olla ma natuke toeks olin," lausub Helju, soovides kogu au jagada ikka oma paljude kaasteelistega - Väino Repi, Eevi Jõggari, Väino Leoki, Kalev Paloga...
„Või mis seal toeks olla - Kungla orkester oli siis niisuguses hoos, et ei oleks ajades ka laiali läinud," teeb ta konkreetse kokkuvõtte. Üks näide sellest toeks olemisest tuleb tal küll meelde.
Väino Leok vuras kord keset kibekiiret pesupäeva õuele ja nõudis, et Helju töö pooleli jätaks ja kohe laskmisvõistlustele tuleks: mehed on rivis, aga üks naine peab ka võistkonnas olema. Jättiski Helju pesupesemise pooleli, läks, pani püssi palge ja võistkond sai ausalt diplomiga koju tulla.
Selle jutu sees saab märkmikku kirja hulga märksõnu, mille laiendamise vestluskaaslane kui ebaolulise otsustavalt välja praagib. Siiski koorub nende põhjal välja, et kui mitte sporditöö, siis sport on olnud Helju Kalme elus päris olulisel kohal. Nii palju diplomeid kui lauatennises pole tal näiteks üheltki teiselt elualalt, aga selle kõrval olid veel korvpall, rahvatants, ka laskmine.
Praegu pole aga kahtlust, et Helju Kalme suurim kirg raamatulugemise kõrval on jutuvestmine. Just päev tagasi oli ta käinud Parksepa lasteaias muinasjutte pajatamas ning kui ta sellest räägib, on see nagu omaette jutt, millel võiks vabalt rohkem kuulajaid ja plaksutajaidki olla. Ta lihtsalt oskab nii haaravalt rääkida.
Kõik sai alguse 20 aastat tagasi, kui esimesel Võru folkloorifestivalil käis muinasjutuvestja Piret Päär. Helju oli kuulajate seas ja kolleegid Kreutzwaldi majamuuseumis palusid tal kuuldud lood edasi rääkida. Ju oli selles kohe niisugust köitvust, et sõprade õhutusel leidis ta end ühel hetkel juba muuseumikülastajatele Kreutzwaldi lugusid vestmas. Elusad jutud Võrus Kreutzwaldi kodus töötatud aega meenutab Helju üldse erilise soojusega.
Alustas ta seal pärast pensionile jäämist 1989. aastal nn järelevaataja ametis, hiljem tegi ka giiditööd, sealhulgas vene ja inglise keeles. „Muuseumiaastad andsid mulle väga palju. Seal oli lõpmata tore rahvas ja see oli üks huvitav aeg - suur eneseharimise aeg," lausub ta ühe hingetõmbega.
Giiditöö viis kokku paljude huvitavate inimestega ja oli kokkuvõttes ka üks tõeline jutustamisoskuse lihvimine. Järgnes veel muinasjuturääkijate koolitus Võru lasteraamatukogus.
Praeguseks on Helju Kalme jutuvaramus umbes 50 lugu. Osa neist on kuuldud, osa raamatust loetud. Mõned lood on juba pensionilegi saadetud. Kui aga tarvis, saab raamatutest lisa: Helju osutab pilguga riiuli otsa, kus seisavad muinasjutukogumike riidad.
„Kui lugu räägin, siis näen seda. Kui ma lugu ei näe, pilti silme ette ei tule, siis ma ei saa seda ka rääkida," tutvustab ta üht printsiipi, kuidas ta oma repertuaari lugusid leiab. Või leiavad need hoopis tema. Muinasjuttude kirevast kogumist on Helju juurde tee leidnud ennekõike need, kus päid ei raiuta ja keegi pigi sisse ei kuku. Eks see kõnele ka mõndagi.
Muidugi on olnud ka kibedamaid, lausa muserdavaid aegu. „Üksijäämine oli tõesti raske," võtab Helju Kalme kokku abikaasa Enno kaotuse paar aastat tagasi. „Eks see olegi nii, kui seljataga on 56 aastat toredat elu." Palju head on sellest ka alles: tütar Edna-Helen ja tütrepoeg Ülar.
Jalaluumurd mullu kevadel sai küll teha meele vaid mõrumaks, aga tervis on nüüd jõudsalt paranenud.
„Kuna on nii, olen võtnud omaks mõtte, et ehk ei ole mul siin ikka veel tehtud kõik, mis on tarvis teha," avaldab ta oma praegusaja elukreedo, millest jõudu ammutada.
Helju Kalme viimane sõna on, et ta kohe üldse ei tahaks enda kohta mingit kiidukõnet lugeda, sest elus niimoodi toimetada, nagu välja on kukkunud, on tõepoolest olnud võimalik ainult koos teiste inimestega. Kui nüüd ikkagi nii läks, siis kannab vastutust kirjutaja: portreteeritav teda kiidulaulu loomisel kuidagi ei abistanud.
_____________________________________
Elupildike Lauluisa muuseumist
Kaks koolipoissi on Lauluisa majamuuseumis. Üks neist, eriti söakas, küsib Helju Kalmelt ühe topsi kohta Kreutzwaldi elutoas:
„Mis taa om?"
„See on Kreutzwaldi tubakatoos."
„Kas ta siis suitsut?"
„Jah."
Mõttepaus. „Nojah, selle tä är kuuligi. Kos tä kuuli, kas alomidsõ vai ülemidse kõrra pääl?"
„Kreutzwald suri siiski Tartus." „
Ahah, nii et jõuti siski Tartolõ viiä."
