Jaan Kolberg: ootan noortega filmimist elevusega
Üht tõesti ei saa teisele eelistada, kummalgi on oma võlud. Moskvas omandatud hariduselt olen mängufilmi režissöör. Pikka aega ma ei teinud üldse filme. Nüüd olen jäänud kuidagi dokumntalistika rea peale, kuna üks film sünnib teisest ja nii edasi. Plaanin siiski mängufilmi juurde tagasi tulla.
Piiskop Andres Põder, kellest ma filmi tegin, ütles mulle, et sina ei saa kuulsaks selles elus, vaid pärast surma. Praegu saab tuntust koguda odavate asjadega. Kui me vaatame tagasi dokumentaalfilmile Arnold Oksmaast või "Vali kord!", siis need lähevad hästi peale: sa võtad poliitilise partei või õnnetu inimese ja lihtsalt mõnitad nad labaselt läbi. Nii võib toimida see, kellele on antud vastav oskus ja tahtmine ning kelle eetilised piirid seda lubavad. Minu piirid lähevad mujalt. Minu jaoks on kunsti eesmärk pakkuda kõrgemaid elamusi või siis väärtuslikumat informatsiooni. Ma arvan, et need asjad on nii, nagu Jumal on igaühele andnud ja seda ei saa õppida- see kas on või ei ole. Nii, et ma ei ole nende asjade peale teadlikult mõelnud.
Kas on filmi tegemise käigus ette tulnud olukordi, et üht või teist materjali teadlikult välja jättes muutuks kogu filmi sõnum?
See on niivõrd spetsiifiline teema. Üldiselt midagi välja võttes või tagasi pannes sõnum oluliselt ei muutu, sest juba filmi tehes on sul olemas keskne idee ja selge, kuhu tahad välja jõuda. Stsenaariumi võib kirjutada detailsemalt või vähem üksikasjaliselt. Minul pole filmi tegemiseks vaja rohkem, kui üks läbiv mõte ning kuna ma ise filmin ja hiljem ka monteerin, siis ma loon filmi kogu protsessi jooksul. Muidugi kasvab tegevuse käigus uusi nurki, kuid ma lähen kogu aeg siiski väga kindlat liini pidi.
Praegu on poliitiliselt ärevad ajad. Juba mõnda aega tagasi hakati rääkima, et Eesti vajaks head propagandafilmi. Kuidas teie suhtute riigi poolt tellitud töösse?
Ma kohe ei oskagi kuidas suhtuda. Propagandafilm ei pruugi head tulemust anda. Ma ise loodan, et ehk see, mida ma praegu ise teen, aitab rohkemgi. Minu viimased filmid "Rahva vabadus" ja "Kaks päeva augustis", mis käsitlesid lähimineviku ajaloolisi sündmusi, olid ses mõttes väga head filmid. Me küll näitasime neid palju, kuid mis puutub levisse ja huvisse nende vastu, siis see nüüd kuigi suur ei ole.
See on keeruline küsimus, et kuidas olulisi asju teadvustada, kuidas panna inimesi nende vastu huvi tundma. Ma ise loodan väga käesoleva eksperimendi peale, et teha koos noortega ja neid selle läbi panna kaasa mõtlema. Propagandasse aktsioonina ma ei usu, väärtuskasvatus peab olema loomulik protsess ja see ei jõua kunagi lõpuni.
Noored, kellega ma äsja kohtusin, on- tänu Jumalale- sündinud vabas Eestis, aga neil on vaja ära tunda, et vabadus ei ole midagi iseenesestmõistetavat. Nad peavad aduma, et see sõltub igast noorest eraldi ja kõigist koos.
Olete palju tegelenud ajalooga, mida käsitletakse erinevalt. Kas on tulnud ette, et te olete purustanud kellegi illusioone?
Ei, otseselt mitte. Eks eriarvamused ikka jäävad. Mul oli huvitav kogemus filmiga "Kaks päeva augustis". See räägib seisust, kus põrkusid väga erinevad arusaamad. Me peame olema tänulikud Jumalale ning tunnustama eesti rahvast, et me juhid määraval hetkel ikkagi kokku leppisid. Aga eriarvamused olid olnud enne seda ning kestavad tegelikult siiani.
Minu eesmärk oli saada need inimesed kõik koos filmi esilinastusele, et leida seeläbi kuidagi konsensus. Ma siiralt ja südamest olin teinud filmi seda silmas pidades, aga ikkagi nad ei tulnud! Kahekümnenda augusti klubi, ehk siis need, kes olid rohkem Ülemnõukogu poole peal- paljudega neist ma sain intervjuud küll teha, aga samas oli niivõrd keeruline vastasleeride vahel mingite kokkulepeteni jõuda. Mul vist polegi nii keerulist tööd olnud. Filmile küll üksi neist midagi ette ei heitnud, sest olin tõesti püüdnud seda teha nii, et ei riivaks kellegi tundeid ega arusaamiseni, aga ikkagi nad selle kõige tulemusena ära ei leppinud. ( Naerab)
Tulles riigivanematest rääkiva filmi juurde, siis miks just nemad?
Ausalt öeldes oli mul viimase filmi järel üpris kõrini ja arvasin, et ega ma rohkem enam ajaloolisi asju ei tee, aga läks teisiti. Alguses mul polnud selle teema suhtes tõmmet, aga kui hakkasin mõtlema, et pooled neist meestest on Siberis nimetutes haudades ja pooled pidid minema eksiili, siis ma mõistsin, et see on meie rahva saatus. Kui hakkata mõtlema neile faktidele, siis see on nii õudne! Tundsin, et pean midagi tegema. Meid toetab kodanikuühiskonna sihtkapital- mitte filmi valmimist, aga selle levitamist, vaatajani jõudmist. Sel ettevõtmisel on oma missioon.
Kuidas te leidsite tee meie noorteni?
Mul on kavas käia noorte juures 15 kohas üle Eesti, sealhulgas venelaste juures Narvas, et natuke aidata omalt poolt kaasa ka integratsioonile.
Eks muidugi mängis rolli see, kust riigivanemad pärit olid. Ma konsulteerisin ses osas Konstantin Pätsi muuseumist Trivimi Vellistega. See oli tema soovitus seostada Karksi-Nuia Ants Piibuga. Filmisin talvel Tuhalaanes toimunud Ants Piibu konverentsi, kus üks õpilane tegi ettekande ja sealt tekkis mõte helistada kooli ning leppida kokku kohtumine. Nüüd oleme jõudnud siis nii kaugele, et meil on stsenaarium valmis.
Kas Viljandimaalt on kaasatud veel teisigi koole?
Siit on küll palju riigivanemaid pärit, kuid mõnda neist seostame teiste paikadega, sõltuvalt nende eluloolistest seikades. Suure-Jaanis on küll kavas filmida.
Kas teil pole selle eksperimendi puhul hirmu, et õpilaste ajalookäsitlus jääb sisse harjunult referaadi esituseks?
Seda ma tahan kindlasti vältida, kuid hirmu mul küll ei ole. Vastupidi, ootan noortega võtteid elevusega. Olen noortega töötanud, lastestuudiot teinud ja mul on noortesse hästi suur usk.
Mul on meeles, et teie "Rummu Jüri" mõned võtted on tehtud Karksis? On teil selle paigaga ka mingi isiklik seos?
Mäletan lapsepõlvest nii lossivaremeid kui ka mingeid koopaid. Mu ema oli ekskursioonijuht ja üks marsruut tuli mu kodulinnast Pärnust läbi Nuia ja Karksi Viljandisse. Meenub, kuidas ma ikka imestasin, et kuidas saavad olla kaks suurt linna- tol ajal mulle tundusid mõlemad suurtena - nii lähestikku, et nii äge! Järve ääres oli alati peatus.
