Eestis kasvatatud hobuste vastu tuntakse Venemaal suurt huvi
„Eestis kasvatatud hobuseid hinnatakse Venemaal kõrgelt. Erilist huvi tuntakse eesti, tori ja eesti raskeveohobuste vastu,“ kinnitas Eesti Hobusekasvatajate Seltsi tegevjuht Krista Sepp.
Selts tutvustas mai algul Peterburis toimunud Hipposfera messil stendidega meie kohalikke ohustatud tõugu hobuseid, lisaks trakeeni ja araabia hobuseid ning osalesid külmavereliste hobusetõugude aretuse, poni- ja ratsasporditeemalisel seminaril.
Sepa sõnul on vene inimesed hobusega kokku kasvanud ja neile meeldivad just erinevate paikkondade kohalikud tõud. Eriti huvitatud on Venemaa ratsakoolid ponikasvu hobustest, kellega lapsed ratsutada saaksid. „Meile lausa kurdeti, et raha on, aga ponisid pole – neid käiakse Hollandist toomas. Ometi saaks Eestist ju palju lähemalt,“ vahendas Sepp Venemaa rataskoolide esindajatega peetud kõnelusi.
Raha paistab Venemaa hobusehuvilistel olevat, sest ratsakoolidesse ostetakse ka 5000euroseid ponisid. „Tolliprotseduuridele ja vereanalüüsidele kulub Eestist ostes veel paar tuhat lisaks. Meile jäi mulje, et näiteks eesti hobust 7000 euro eest Venemaale müüa pole üldse võimatu. Tuleb vaid selle nimel süstemaatiliselt tööd teha,“ arvab seltsi juht. Meie hobuturismi võimaluste vastu tundsid huvi just lastega pered, paljud neist käivad igal suvel Eestis puhkamas.
Sestap esitaski delegatsioon, kuhu kulusid lisaks Krista Sepale veel Hiiumaal Kassaris tegutsevad hobusekasvatajad Linda ja Koit Tikk, huvilistele hulgaliselt kutseid Eestisse külla tulla. Ja Sepa kinnitusel on potentsiaalsed hobuseostjad tõesti ka meie suvistele hobuüritustele tulemas – hobusekasvatajatel tasub vaim nende vastuvõtmiseks valmis panna.
„Venemaa Hobusekasvanduste Assotsiatsiooni peadirektor Aleksandr Timtšenko oli Eesti külastamisest väga huvitatud, väärtustades just tõugude tutvustamist aretajate endi poolt. Venemaal loodetakse paljuski siiski riigile, kuid see tugi on ebastabiilne. Ühel aastal antakse raha, teisel mitte,“ iseloomustas Krista Sepp naabrite elu ning lisas, et paljuski on sealsete hobusekasvatajate argipäev sarnane sellele, mida Eesti hobusekasvatajad 1990ndate lõpul läbi elasid.
Kutseid meie suvistele tõuhobuste näitustele said veel ülikoolide esindajad Moskvast ja Peterburist, Üleliiduline Hobusekasvanduse Instituut, mitmed ratsaklubid ja erahobusekasvatajad.
Peterburi veterinaarvalitsuse juhataja Juri Andrejevi sõnul on Peterburis üle 1100 hobuse ja kümneid ratsaspordiklubisid. Lisades linna ümbritseva Leningradi oblasti kasvatajad ja klubid, on tegemist piirkonnaga, kus on ligi 6000 hobust ja toimuvad mitmed rahvusvaheliselt mainekad ratsavõistlused. Gunnar Klettenberg ja teised Eesti ratsasportlased on seal vägagi tuntud.
Oblastis elab teadaolevalt ka kaks eesti tõugu hobust. Üks neist – 1987. aastal tõenäoliselt Saaremaal kunagises Kõljala kolhoosis sündinud Aamor – on Peterburi loomaaia elanik ning temal käis messil viibinud Eesti delegatsioon ka külas. „Oma vanuse kohta krapsakas täkk, heas seisundis,“ iseloomustas juba küllalt eakat looma Krista Sepp.
Rahvusvahelisel messil olid kohal seitsme riigi esindused, hobusekasvatuse suurriikide Prantsusmaa, Hispaania, Araabia Ühendemiraatide ja Saksamaa lippude kõrval lehvis messikompleksi ees ka Eesti lipp. Näitusele oli välja toodud üle 150 hobuse, kelle hulgast valiti väga tasavägises konkursis messi tšempioniks vladimiri raskeveo tõugu täkk. Üritust külastas kolme päeva jooksul enam kui 100 000 inimest.
