Eesti naine Anniki kappas hobusega kõrbes
Eesti esindas viis inimest: esindaja Heino Märks, treener Õnne Halliko ning sportlastena Kairit Kalbre, Virge Laur, Ines Beilmann, Viljar Jaamu ning mina Anniki Kreek. Pean kohe mainima, et treenerina on Õnne minu arust oma ala parim. Tänu tema nõuannetele sai minust, kestvusratsutaja.
Dubais ootas meid mõnusalt soe kliima, viie tärni hotell (oli tärnid auga välja teeninud) ning oma auto koos autojuhiga.
Päevad olid suhteliselt kiired - ees ootas tutvumine hobustega, võistluste avamise proov, avamine, kaalumine (võistleja koos varustusega ei tohtinud kaaluda alla 75 kg) ja treeningud, treeningud, treeningud. Sellegipoolest leidsime aega Õnnega üks väike kõrberetk hotelli ümbruses ette võtta, mis kujunes vägagi mõnusaks vahepalaks.
Ja loomulikult ei suuda ma mainimata jätta, mis tunde tekitab hobusega kõrbes ringi galopeerida. See oli unistuseks olnud ammu, kuid sellisel kujul unistuse täitumist ma oodata ei osanud.
Kohapealne asjaajamine oli täiesti tavaline lõunamaine „organiseerimine". Kõik kokkulepitud kellaajad nihkusid tunni või paari võrra edasi.
Võistluste start anti kohaliku aja järgi kell 7 hommikul. Hommik oli udune ning jahedavõitu, aga see võis olla ka minu altvedanud närvisüsteemi tekitatud tunne. Stardis oli ca 70 ratsanikku, kellest tulemus said kirja 24. Eestlaste tulemused olid järgmised: Viljar sai kirja ühe ringi (40 km), Ines kaks ringi (80 km), Kairit ja Anniki kolm ringi (100 km). Meie parim oli Virge, kes oma truul ratsul läbis kogu distantsi (120 km) ning lõpetas MMi kuuendana.
Üldiselt oli reis tore: soe ja puhas riik, liivaluited, palmid, hobused ja hea seltskond. Minu jaoks isiklikult oli see võistlustele minek nagu pea ees tundmatus kohas vette hüppamine, hea et kivi ette ei jäänud.
Suurimad tänud Õnnele, Kairitile ja Virgele õpetussõnade eest ning Viljarile, et ta lahkesti oma arstiportfelli oli nõus minuga jagama.
