Pillipidu 2014: Rahvamuusika ei ole muuseumieksponaat
„Lõõtsamängijaid on viimase viie aastaga tõesti palju juurde tulnud,“ kinnitab Pillipeo kunstiline juht Juhan Uppin ning lisab, et paljuski on see lõõtspillide liigijuhi Heino Tartese teene. „Vahepeal valitses suur lõõtspillide puudus, vanemad pillimeistrid lahkusid meie seast ning uusi ei tulnud asemele,“ selgitab Uppin, kelle sõnul on mänguhuvilisi tegelikult alati leidunud, pigem on takistuseks olnud just pilli puudumine. Nii hakkaski Tartes seitse aastat tagasi uusi lõõtspille valmistama. Ühes sellega alustas ta Põlvas lõõtspillimängijatele mõeldud kursuste korraldamist, kust on tänaseks välja kasvanud umbes sada eri vanuses lõõtsamängijat. Põlva eeskujul on sarnased kursused ja klubid nüüd ka näiteks Tallinnas, Pärnus ja Viljandis.
Sarnaselt lõõtspillile on taas tõusuteel ka mandoliinimängijate arv. Selle pilli hiilgeaeg jääb Eestis eelmise sajandi kolmekümnendatesse aastatesse, mil seda õpetati isegi koolides ja kõikjal moodustati kohalikke mandoliiniorkestreid. Nii sulandus pill ka meie rahvamuusikasse ja sai üpris tavapäraseks pilliks ansamblite koosseisus. „Viimastel aastatel on pilli populaarsus ja mängijate arv jällegi tõusma hakanud,“ teab Uppin öelda. Selle põhjuseks peab ta pilli lihtsust – olenemata soost ja vanusest on seda saatepillina üsna lihtne mängida ning erinevalt lõõtsast on pill ka kergesti kättesaadav.
Lisaks mandoliinidele ja lõõtspillidele on Pillipeol eraldi liikidena väljas ka teised eesti levinumad rahvapillid - kandled, viiulid ning akordionid. Kõik pilliliigid astuvad üles ka 4. juulil Lauluväljakul toimuval Pillipeo peakontserdil, kus saab lisaks kuulda nii üksikpillimehi kui ka suurt koondorkestrit, mille põhiliselt moodustavad erinevad rahvamuusikaansamblid.
Peakontserdi toimumiskoha leidmine oli Uppini sõnul kogu Pillipeo korraldamise juures kõige peadmurdvam ülesanne. „Kuna rahvamuusikuid on lauljatega võrreldes kümneid kordi vähem, on meil väga raske laulukaare alust muusika ja inimestega täita ning veel ise seejuures oma esinemisest rõõmu tunda. Rahvamuusikat mängides on vahetu kontakt publiku ja eriti kaasmängijatega väga oluline ja sellepärast eelistamegi pigem väiksemat ja mõnusamat kohta,“ sõnab Uppin. Seetõttu ehitatakse Pillipeo jaoks laulukaare taha eraldi lava, mis toob pillimängijad pealtvaatajatele lähemale ning aitab ehk ka muusikutel laval paremini ühist hingamist saavutada.
Rahvamuusika arenguid ja muutusi, mis ajaga kaasnenud on, peab Uppin loomulikuks. "Algselt on see, mida me tänapäeval rahvamuusikana käsitleme, olnud eelkõige mingiks kindlaks otstarbeks, näiteks tantsu saateks või karja hoidmiseks, ja seda ei tehtud lihtsalt esitamise või kuulamise eesmärgil. Seetõttu on rahvamuusika toomisega lavale muutunud ka selle põhiolemus. Kuid rahvamuusika ei ole ju pelgalt muuseumieksponaat, vaid mõeldud ikkagi kasutamiseks. Laval esitamine ja kuulamine on saanud tänapäeval lihtsalt üheks uueks rahvamuusika otstarbeks! Oluline on aga see, et side algupärasega ei kaoks ning sellepärast peab rahvamuusika harrastaja tundma taustsüsteemi ja tajuma piire."
