Margo Kallas: vabatahtlik pritsimees ei suuda kunagi asendada palgalist päästjat
“See on nagu halva mängu juures hea näo tegemine,” ütleb vabatahtlikele pritsimeestele suurte ootuste panemise kohta MTÜ Leisi Vabatahtlik Päästekomando liige Margo Kallas. Mees teab, mis räägib, sest veel mõni aasta tagasi töötas ta nüüdseks juba kaks aastat suletud Leisi riiklikus päästekomandos.
Eelmisel nädalavahetusel olid Leisis koos priitahtlikud pritsimehed üle Eesti. Juba 13. korda pidasid vabatahtlikud pritsimehed oma foorumit, seekord siis Saaremaal. Alevikurahva ja kaugemalt tulnutegi rõõmuks oli päästetehnika paraad, mis tekitas elavat huvi.
Margo Kallas, kas pritsimeeste kokkutulekuga võis rahule jääda?
Mina võtsin sellisest üritusest osa esimest korda, olen ju kõigest kaks aastat vabatahtlik olnud. Ega ma foorumit kuulama jõudnudki, olin korraldustoimkonnas ja pidin ka päästekoer Nubluks kehastuma ning lastega tegelema.
Aga hästi palju inimesi oli tulnud päästetehnika paraadi vaatama. Kõik need vanad autod ja sireenid – see oli uhke. Nagu kuulda, andis see vanadelegi päästjatele väikese adrenaliinilaksu ja võttis kananaha ihule. Mida vanemad tuletõrjeautod, seda uhkem. Paljud jäid aga Saaremaale tulemata, sest vanu autosid on siia raske tuua. Erilisi uunikume ei olnudki, kõige vanemad olid vahest kuuekümnendate aastate autod.
Muidu aga – eks ta sihuke nii ja naa üritus oli. Natuke nagu pidu katku ajal.
Kuidas nii?
Selles mõttes, et mingi hetk ju räägiti, et raha ei ole ega saa. Selle kohta oli see üritus ehk liiga suurejooneliselt läbi viidud. Kuigi kasulik oli see, et saime mandri vabatahtlikega kogemusi vahetada. Sattusime oma depoos pikemalt rääkima Palivere meestega, nemad alustasid mingil hetkel nullist. Meile jäi vähemasti riigist midagi järele – autod ja mingi ports varustust. Selle võrra on meil lihtsam.
No nüüd räägiti foorumil ka vabatahtlikele komandodele elupäästevõimekuse loomisest.
Leisis on pooled vabatahtlikud endised elukutselised – meil on kogu see kammaijaa läbi käidud, iga-aastased füüsilised katsed ja suitsusukeldumise konteiner. Väljaõppe teeb iga kutseline päästja üks kord läbi, aga konteineris pead igal aastal käima. Seal on loodud tulekahjule vastav keskkond, kuumus ja suits on nagu päris tulekahju korral.
Kas Leisi komando sulgemisega on siis ülejäänud komandode elupäästevõimekus suurenenud?
Osal kindlasti midagi paranes, aga Saaremaal ei muutunud midagi. Kui Kuno (Kuno Tammearu – toim) ütles, et kogu Saaremaa võidab Leisi komando sulgemisest, siis ma küsisin ta käest konkreetselt, kuidas Leisi kant sellest võidab. Et päästeauto tuleb Orissaarest Leisi 20 minutiga, aga elupäästevõimekus on võimalik ainult esimestel minutitel. Ega ma selget vastust saanudki. Aus vastus oleks olnud, et Leisi depoo pandi kinni ikka sellepärast, et raha ei olnud.
Minu meelest kolmandik Saaremaad kaotas, mitte ei võitnud.
Ma saan aru, et ega vabatahtlikud päästjad kutselisi asendada ikka saa?
Ei. See on minu arust nagu halva mängu juures hea näo tegemine. Praegu on võetud suund toppida vabatahtlikesse raha. See on vajalik, aga mitte kunagi ei suuda vabatahtlik päästja kutselist asendada. Me ei suuda vabatahtlikena iialgi tagada kõiki neid võimekusi, nagu kas või merepääste. Kui Leisi inimene on uppumas, siis selleks ajaks, kui Orissaarest või kust iganes piirivalve kohale jõuab, on ta juba uppunud. Kõigil neil sündmustel on üks faktor – aeg. Vaja on kohe ja kiiresti tegutseda.
Meil ei ole Leisis enam paate ega pinnaltpäästevõimekust, me ei tohigi seda teha.
