Eluloolisi ülestähendusi Maarjamaalt ja kaugemalt 10
Tartusse jõudsin septembri alguspäevil. Kool asus Peeter Põllu tänavas, kohe Eesti Panga kõrval. Õppeklassid koolimajas, praktika õppetöökojad teisel pool Emajõge. Koolimaja alakorrusel veel saal, mis oli ühtlasi võimla kui ka pidusaal, olenevalt olukorrast. Keldrikorrusel söökla koos sinna juurde kuuluva köögiga.
Internaat, meie uus elukoht, sealsamas lähedal künka otsas, vene kiriku kõrval.
Internaat oli üsna suur kahekorruseline ehitis. Osalt vene kiriku teenrite valduses ja üks osa tüdrukutest õpilastele, kuna koolis õppis üks grupp eevatütreid, mudellukkseppade erialal. Poistele teisel korrusel kolm tuba, isegi rohkem, kui arvestada eestoaga, kus ainult laud, arvata kirjatööde tegemiseks. Veel väike toake paari voodiga, nimega isolaator, tõbiste tarvis.
Üks muudatus võrreldes Põltsamaaga oli see, et Tartus oli grupivanem ja kraad kangem poolmeister. Poolmeistriks ülendati senine grupivanem Leo ja uueks grupivanemaks valisid poisid üksmeelselt mind. Ega ma vastu ka puigelnud, kui juba meeskond mind usaldas.
Asusime oma elu sisse seadma. Et olime esimesed elanikud, siis saime koikukohti valida. Kõige tagumine tuba sai juhtkonnale, see on Leole ja mulle ja paar poissi veel. Järgmine tuba mahutas umbes tosina jagu poisse ja see kuulus ka meie poistele. Ülejäänud meie poisid jäid suurde tuppa, kuhu mahtus võib-olla poolsada. Või on sel tähtsust – oli palju oli. Kui kõik oli paika pandud, toimus koolivormi ühtlustamine, mis oli üsna kirju. Minul oli ka valge mütsikate ja püksisäärtele olid alla siilud vahele õmmeldud, et sarnaneks madruste pükstega. Kõik lisandid kuulusid vormirõivastusest mahaarvamisele. Internaat, mis asus koolimajast kiviviske kaugusel, selle vaheline liikumine ei toimunud rivikorras, aga ülejäänud, nagu töökojad teisel pool jõge, nende vaheline liikumine toimus rangelt rivikorras. Isegi sööklasse minekuks tuli esmalt saalis poisid üles rivistada ja kehalise kasvatuse instruktorile, kes oli koolis korralooja, raporteerida õpilaste arvust. Siis rivikorras kuni sööklatrepini. Tagasitulek ei toimunud organiseeritult.
Meie meister, nimeks Voltri, oli üks kõige lähedasemaid pedagooge. Temaga koostöö laabus hästi. Olime peagi kooli hinnatumaid õpilasi, nii õppetöös kui vaba aja veetmises. Mäletan, meister muretses mulle ja Leole mitu korda piletid Vanemuisesse. Käisime vaatamas Rombergi operetti „Kõrbelaul“ ja Puccini ooperit „Madame Butterfly“.
Siinne treialitöökoda oli suurem ja rikkalikuma sisustusega, nii et kõigile poistele oli koht mingi tööpingi taga. Töökojast eriti põrutavaid mälestusi pole jäänud, külla aga meenub üsk juhtum või ausalt öeldes koerustükk teel töökojast koolimajja. Sild, mis viis üle Emajõe, oli puidust ujuvsild ja seda tuli ületada segasammuga nagu nõudis rivikord. Mind aga tol korral nagu vanakuri ise oleks tagant torkinud, hüüdsin poistele: „Taktsammu marss!“ Poisid ei olnud ka laisad, põrutasid, et linn kajas, mispeale sillavaht kargas oma putkast välja meiega kurjustama. Hüüdsin talle vastu: „Tööstuskoolil on suured saapad!“ Selle peale sillavaht oli käinud meistrile ette kandmas ja vastava loengu meister meile pidas, aga eriti kuri polnud. Meenutas juhust, kus kunagi Inglismaal olid sõdurid suure kivisilla taktisammul marssides puruks löönud.
Teooria tunnid olid koolimajas, neist midagi meeldejäävat pole, samuti õpetajaist ei mäleta peale ühe. See oli üks eakam daam või õieti seltsimees, kuna oli ta eesti ajal trellide tagagi istunud. Õpetas meile midagi poliitikast. Tema on mulle meelde jäänud seepärast et, teada saanud minu perekonnanime, küsis, kas kirjanik Leo Anvelt on mulle sugulane. Vastasin, et Leo Anvelt on mulle lähisugulane, mille peale ta oli valmis mind viima Leoga kohtuma. Ta elas seal lähikonnas, tundis Leod päris hästi. Ühel pühapäeval ta viiski mind kirjanikule külla, kes elas Tähtvere linnaosas. Kohtumine oli põgus, sest rääkida avameelselt ei saanud, arvestades olukorda, millesse meie perekond oli sattunud. Leppisime kokku, et edaspidi tulen teda külastama. See külaskäik jäi aga ära, kuna tuli ette võtta pikem reis Uuralite taha.
Mõne reaga veel tööstuskooli juhtkonnast. Kooli abidirektor oli samuti mingi parteiveteran ja samuti istunud „rootsi kardinate“ taga. Käisin tema juures nii öelda „vaibal“ või „kohvil“ järgmisel põhjusel. Mul tekis kasvatajaga vaidlus, kus ma ületasin oma võimupiire ja et see toimus kogu poistegrupi juuresolekul, otsustas kasvataja minusugust ninatarka õpetada, tehes abidirektorile ettekande. Sain üsna korraliku noomituse, mille noruspäi ära kuulasin ja suuremat karistust ei määratud.
Järgmisena teeksin juttu kunstilisest isetegevusest, nagu seda sel ajal nimetati. Meie gruppi pandi kaks poissi juurde, nimedega Püks ja Ilves. Nendest Püks osutus tubliks isetegevuslaseks ja minagi olin koolis sellega kokku puutunud. Kui olid eestvedajad, tulid kogu grupi poisid kaasa. Koolis oli ka orkester, kuhu vajati mängijaid. Mina proovisin kontrabassi mängida. Laulujoru ma ajasin küll, aga kontrabassiga ei saanud hakkama. Rebase Antsul tuli mäng paremini välja.
Esitasime estraadipalu ja humoreske, kusjuures meid abistas ja juhendas Eduard Põltsamaa, kes käis „Vanemuisest“. Ta tõi meile grimeerimisvahendeid ja muid vajalikke tarbeid. Koos esinemistega toimusid ka tantsuõhtud, millele tegime piletid väikese tasu eest. Meie kooli tütarlastele korraldasime rüütellikult vaba sissepääsu, kuna tütarlastest mitmed olid meie poiste sõbrannad. Raha eest, mida piletimüügist saime, ostsime elektritiikraua. Tänapäeval on popid räbaldunud teksapüksid, aga siis olid teised arusaamad. Püksiviigid pidid tuult lõikama ja selleks oli triikraud hädavajalik. Nii et tüdrukud ei pidanud meie grupi poiste välimuse pärast punastama. Suurem osa tüdrukuid kuulus meie poiste sõpruskonda.
Tüdrukute grupi poolmeistriks oli Silvi Ots, grupivanemaks Silva Otsa. Mäletan tütarlast nimega Ester Gratsova, keda kutsusime Mariks Veel olid tüdrukud kaaslaste pandud nimedega nagu Tibu, Pontu, Kibe Mann. Minu esimeseks sõbrannaks oli Erika. Ta oli linnatüdruk, elas Toomemäe kandis. Erikal olid ronkmustad õlgadele langevad juuksed. Ta on mulle eriti meelde jäänud, sest oli esimene tütarlaps, keda julgesin suudelda. See vägitükk toimus Toomemäel Inglisilla lähedal, tunnistajaks kivi otsas istuv üks Eesti suurmeesest, nime ei mäleta. Meie sõprus kestis mõnda aega, siis trügisid teised tüdrukud vahele. Tema järgmiseks kavaleriks oli meie grupi poiss Lembit, kellega sõprus lõppes Erikale silmad peos. Hiljem sain poiste käest sellest kirja teel kuulda. Mina igatahes süüdlane polnud. Koolipõlve sõpruse puhul ma seda viimast varianti ei kasutanud. Koolipõlve sõprus jäägu ikka puhtaks!!!
Tüdrukute grupivanem Silva oli tüdrukute grupi üks kauneim, neiueas. Sõbrustas meie grupi Guidoga. Silva laulis hästi. Laulud paljud olid sel ajal pärit idapoolsetelt heliloojatelt. Eriti popp oli „Üksik lõõtspill“, mida Silva tihti esitas. Ta oli kõigi poiste lemmik ja hakkas silma ka instruktorile, kes teda tihti kutsus oma kabinetti mingit kirjatööd tegema. Mäletan et Guido tihtipeale närvitses koridoris oodates, mõistmata, mis kirjatööga tegeldakse.
Koolil oli kusagil Sootaga kandis abimajand, kus kasvatati mitmesuguseid juur- ja köögivilju kooli söökla tarbeks. Seda majandit oli arvatavasti tabanud sama saatus, mis meie kodust Anni talu. Töötajad olid mitmest rahvusest ja tundus, et kohalik inimene polnud neist keegi. Meie sügiseseks tööks oli kartuli noppimine, peetide, porgandite, kapsaste koristus. Magamiseks pehmeid sänge meile ei pakutud, leppisime põrandal pikutamisega. Erilisi mugavusi polnud, nägu ja käed said pestud ja mida sa hing veel ihkad. Paar-kolm päeva see tööretk kestis.
Hakkas lähenema tolle aja üks olulisemaid tähtpäevi, Oktoobrirevolutsiooni aastapäev. Instruktor, kes kogu koolis korda pidas, tegi kõvasti rividrilli, et paraadil laitmatult esineda. Kogu kool koguti saali ja klaveri saatel õpetati selgeks rivilaul. Seda ma küll ei mäleta, mis oli selle laulu sõnum. Paraadmarsi peaproov toimus kas päev või kaks varem. Pisut marsitud, kõlas käsklus: „Laulu!“ Üks kui teine proovis alustada, kõlasid mingid abitud häälitsused. Ei saanud alustada. Käsklust mõne aja möödudes korrati, tulemus sama - kostis mõni möö ja mää, ning jällegi ei tulnud laulu. Nii ikka edasi, korrati aeg-ajalt käsklust, aga mida edasi, ei proovinudki keegi laulda. Poisse-tüdrukuid valdas nagu protestimeeleolu, sest vaimustatud polnud sellest marsist paljud. Nii kestis marss mitu tundi vaikides, hoolimata aeg-ajalt antud käsklustest. Sügisene päev, nagu ta on novembri alguses lühike, hakkas hämarduma, kui poisid lõpuks, nähes, et instruktori poolt järeleandmist ei tule, põrutasid laulu täiest kõrist, nii et linn kajas. Paraadil esinesime tänu instruktori nõudlikule ettevalmistusele väga hästi. Vene sõjaväelased jäid meie kõrval kahvatuks. Paraadilt koolimajja tagasi marssides lasksime veel kord kõlada oma võimsal laulul Tartu vanadel tänavatel.
Peale oktoobripühi tegelesime jällegi piduõhtute korraldamisega. Järgmise sõbranna nime ei mäleta, piinlik küll tunnistada. Ta oli samuti linnatüdruk, elas kusagil Ropka linnaosas. Mõned korrad tuli rüütlit mängida ja teda koju saata peale tantsuõhtu. Et see linnaosa asus üsna kaugel siis, kui tagasi jõudsin, oli internaadi uks juba lukus. Linnaluba meil polnud vaja, võisime vabalt käia, aga ainult kella üheteistkümneni, siis pandi uks lukku ja vaikus majja.
Kord mul õnnestus veranda katusele ronida ja seal oligi meie toa aken. Kohe akna alla Leo voodi. Tarvitses aknale koputada ja pääsesin viperusteta oma koiku rüppe. Järgmisel korral asi nii lihtsalt läbi ei läinud. Kui südamedaam koju saadetud ja tagasi jõudnud aumehelikult missioonilt intri akna alla, selgus kurb tõsiasi, et kuidagimoodi ei õnnestunu posti mööda üles ronida. Kas oli post libe, sest aeg oli talvine või oli ka fortuunal uneaeg. Igatahes korduvaid katseid ei krooninud edu. Jäi üle ainus võimalus minna koolimajja, mille uksed olid avatud, kuna seal oli öövalve. Läksin tasahilju saali ja seadsin end klaveri taha pinkidele pikutama. Mõne aja möödudes tuli öövalve vaatama. Ta oli ikkagi kuulnud, et keegi kobistas. Teesklesin, et magan ja ta ei hakanud magajat äratama. Saabus pühapäeva hommik ja pühapäeviti käisime Emajõe saunas. Kell 6 sain intrasse sisse. Võtsin puhta pesu ja panin end riidesse korralikult, sest öised seiklused toimusid kerge riidega. Ei saa ju daami ootama panna ja minna sinelit otsima, kõik toimus vormipluusis ehk gimnastjorkas ja paljapäi. Saunaskäik kulus marjaks ära, sai kere korralikult üles köetud.
Kas oli see jõulude või uusaasta paiku, kui mul lubati kodurahvast külastada. Sõitsin bussiga Tartust Viljandi, sest Põltsamaa-Võhma vahel bussiliiklus puudus. Viljandist sai raudteega Võhmasse. Edasi viis tee kodukülla Koksverre. Annile polnud mõtet minna, seal meie rahvast enam polnud. Seega seadsin sammud peretuttavate poole Koolile. Seal olin pooleldi omainimene. Möödunud sügisel olin neile sulaspoisiks, kündsin kõik põllud ümber. Selgus, et Jaagul on ka asja Tõrvaaugu Vaki tallu ja ta vähendab mu jalavaeva hobusega reisides. Torkasime Siida aiste vahele ja asutasime minekule. Siinkohal pean mainima, et mäletan veel tema paarilise nime, see oli Juku. Kas pole inimmälu ülekohtune või lausa häbematu? Hobuste nimesid mäletab, aga sõbrannade nimed on aegade halastamatud tuuled mälust jäägitult pühkinud.
Soovisin perenaisele Lindale head jällenägemist, aimamata, et see toimub 10 aasta pärast, ja asusime teele. Siida laskis nobedat sörki ja peagi oli Võhma selja taga. Jaak võttis põuest pudeli, tegime „suu seks“ ja mõne aja pärast võtsime „teise jala jaoks“ ka. Jaak oli mõnusa jutuga ja eks minu jutulõng hakkas ka libedamalt lippama. Aeg-ajalt kallutasime pudelit ja sel kombel edenes reis üsna lõbusalt, peagi jõudsime sihtpunkti, Vaki metsatallu. Reest välja ronides tundus, et jalad hästi ei kuuletu, aga veel sõnakuulmatumaks muutusid minu käimad, kui eestoas lõi vastu tubane soe õhk. Et aeg oli juba õhtune, oli toas hulga töömehi jõudeaega veetmas. Naerulsui vaatasid seda väsinud reisiselli, kes suurivaevu loovis tagatoa ukse poole. Taha tuppa jõudnud, nägin veel ainult väikevenda ja õekest, kes suuril silmil tunnistasid suurt venda. Jaak istus toolil ja kõhistas naerda, siis kadus kõik nagu uttu. Aga see pilt on igavesti mällu sööbinud, kuidas väike õde mind vaatas, seejuures on ta minu mälus punases kleidikeses. See oli viimane kohtumine kodurahvaga, siit algas lahusolek, mis kestis aastaid.
Jällegi tagasi koolis ja päevad veerevad nagu ennegi: tööoskuste lihvimine töökojas, intrielu, tantsuõhtud ja kohtumised sõbrannadega. Ja jällegi on toimunud sõbranna vahetus. Mina ennast süüdlasena ei tunne, nad tahavad üks kui teine sõbrustada ja mina pole kellelegi truudust vandunud. Kõik me siin üksteise sõbrad. Seekord soojemad suhted on Kibe- Manniga. Ta on kasvult kõige väiksem, omab kohta rivi lõpus. Nemadki, vastavalt koolikorrale, käivad töökoja vahet rivis. Olgugi väike, aga väga armas tüdrukuke. Temaga suhtlemine kestis kõige kauem, isegi Siberis olles veel. Arvatavasti me nägime välja üsna koomiline paar - mina pikk poisivolask, tema maamadaluke. Tantsuõhtuil käisime väljas hoovis jahutamas ja musitamas. Mäletan, kord hoovis, kus puuriidad ja öövahi raiepakk, tõstsin Manni paku otsa, siis Järgneb Ralf-Aksel Anvelt, Loopre külast Viivari talust Traditsiooniliselt toimub leeripüha Pilistvere koguduses nelipühal. Sel aastal õnnistati kogudusse 4 uut liiget. Kogudus soovib kõigile rõõmu ja rahu. Juuniküüditamise mälestuspalvus Pilistveres Sel aastal oli tervitamas kokkutulnuid Saksa Evangeelse Kiriku Eesti sõprussuhete esindaja Michael Schümers. Saksa rahval on oma selge seos II ms raskustega ning seeläbi andis erakordne külaline lisamõõdet eestlaste raske saatuse mäletamisse ja ühisesse palvusesse. oli hea musitada. Nii olid tüdrukud mind ära hellitanud, et isegi suudlemiseks ei viitsinud kummardada! Meenub üks talvine õhtu, kui saatsin Manni kojuminekul. Millegipärast läksime linna piirile, Tähtvere tänaval. Tõenäoline, et ta lootis sõita juhusliku autoga, elas Puurmani kandis. Lõpuks ta sõitiski ära. Jäin talle järele vaatama ja mind valdas äkki suur ja troostitu üksinduse tunne, ehkki mu selja taga suur linn oma õhtueluga. Päikeseketas valmistus loojanguks, muutudes tulipunaseks ja värvides punaseks taevalaotuse kui ka lumise maapinna. Unustasin ennast vaatlema imekaunist loojanguidülli ning mind valdas soov tõusta lendu ja jõuda päikesele järele. Päike vajus horisondi taha, potsatasin tagasi maa peale, pöördusin ümber ja lonkisin tagasi intrasse.
Veel mõned mälestused sööklast. Toiduportsjonid olid laual valmis. Tihtipeale, kui olime viimases vahetuses, pakuti lisaportse, mis samuti ära mahtusid, sest olime, nagu öeldakse, „kasvajad karjapoisid“. Leib oli laual vabalt ja kui seda üle jäi, nii mõnigi võttis selle kaasa. Suhkrut jagati mõõduga ja selleks oli väike varrega kopakene. Jagajaks keegi tüdrukutest. Kui jagajaks oli Mann, siis ta harilikult läks arvestusega segamini ja pani minu teetassi paar korda. Tüdrukutele ei jäänud midagi märkamata, eks nad kõik tegelesid sellega. Koridoris, sööklast minnes ootas Koidu-Mai: „Kas said suu magusaks?“ Vastasin: „Muidugi, teenitult!“ Siinkohal tuleb öelda, ta ise oli järgmine, kes suhkru jagamisega eksis. Koidu-Maiel, kes sõbrustas Meinhardiga, oli linnas sõbranna, kaunis blondiin. See blondiin hakkas Meinhardile meeldima ja Koidu-Mai oli sunnitud otsima uut sõpra. Möödusid mõned päevad ja siis selgus, et tema võrku olin sattunud mina. Järgnesid õhtused jalutuskäigud linnas, külaskäigud blondiini poole. Koidu-Mai elas intras alumisel korrusel, vahel veetsime koos hetki intra koridoris. Mälust kerkib esile üks õhtu. Mul oli sünnipäev märtsi kahekümnendal ja Leoga võtsime väikesed napsid sel puhul. Palju me endale lubada ei saanud, seda ei võimaldanud rahaline seis. Aga väike kilk oli peas ja siis ma all tüdrukute esikus Koidu-Maiele, hoides teda embuses, laulsin serenaade. Et ma olin sel ajal päris kõva laulumees, siis esitasin kogu oma repertuaari ja võttis see aega üsna pikalt. Kuulajateks kogu tüdrukutepere, keegi mind seejuures ei seganud. Oli veel varane õhtutund.
Jutt keerleb kogu aeg tüdrukute ümber, peaks lõpuks poistest rääkima. Meie grupis valitses poiste vahel üksmeel ja sõbralikud suhted, ei mingit kanakitkumist. Kes sõbrustas tüdrukutega, mitmed poisid tegelesid fotograafiaga. Eestoas asus suur seinakapp, seda kasutati pimikuna. Mitmed tegelesid spordiga, saalis leidus küllalt võimalusi: olid seinaredelid, rööbaspuud, rõngad ja muud varustust.
Kõige rohkem suhtlesin Leoga, meie voodid asusid kõrvuti. Seega arutasime tihti maailma asju ja avastasime tõdesid. Leo avastus on järgmine – armastus ja suguiha käivad käsikäes. Need Leo sõnad on mul täpselt meeles. Mina saatsin Leole kirjas Siberist niisuguse uudise: „Litsism on siin eriti moes!“ Leo kirjutas mulle vastuses: „Litsismi autorile hurraa!! Tabav ja täpne!“ Kui mõtiskleda, siis ei ole ma seda sõna kohanud kõnepruugis ega trükikirjas. Samuti pole seda üles tähendatud õigekeelsussõnaraamatus. Järelikult kuulub autoriau mulle.
Leo ei sõbrustanud plikadega, tema suhtles ühe daamiga raamatupidamisest. Selle daami kaudu Leo sai kätte minu passi, mille ta mulle Siberisse järele saatis. Meie passid olid hoiul koolis, meie kätte neid ei usaldatud.
See oleks lühike ülevaade kooliaastast Tartus, mis, kui täpsem olla, oli vaid pool aastat ja oli üks kauneimaid aegu minu elus. Mis võiks olla veel kaunim koolipõlve sõprusest, kui süda ärkab suurimale ja kaunimale tundele - armastusele ja sõprusele.
Ralf-Aksel Anvelt, Loopre külast Viivari talust
