Pärnu-Jaagupi Gümnaasiumi 10-nda klassi mitteavamisest volikogu liikme pilgu läbi
Elan Halinga vallas alates 9. eluaastast, olen lõpetanud Pärnu-Jaagupi Keskkooli. Minu kaks last on lõpetanud kohaliku kooli, noorem poeg on veel praegu 7. klassis. Austan kooli ja olen tänulik õpetajatele, kelle töö on märksa keerulisem kui mõnel muul elualal.
6. veebruaril toimus majandus - ettevõtluskomisjoni ja haridus- noorsookomisjoni ühine koosolek. Gümnaasiumi direktorandis ülevaate olukorrast. Teatas, et olukord on tõsine ja peale üheksanda klassi lõpetamist on edasi 10. klassi tulijaid kõigest 3-5 õpilast. Direktor selgitas, et nii väikese õpilaste arvuga gümnaasiumi klass ei ole mõistlik. Rääkis, et on kolleegidega teistest koolidest infot vahetanud, paljudel koolidel Eestimaal on ju sama probleem. On proovitud näiteks spordikallakuga gümnaasiumiosa teha, kuid ikka ei ole see end õigustanud.
Ütles, et ka õpetajad on sellest aru saanud. Küsisin temalt, et kuidas on võimalik ümberkorraldamise aeg üle elada, kui õpetajatel jääb iga aastaga tunde vähemaks, sain mõistliku vastuse. Komisjonide liikmed lahkusid komisjoni koosolekult kõik ühel meelel, et meil pole valikuid. Hiljem volikogus sama otsuse vastu hääletanud volikogu liige ütles komisjonis viimased sõnad: „ Ei saa ju veri ninast välja, vägisi kooli jätkata, kui õpilasi ei ole“. Direktor palus protokollis siiski näidata, et tema on teisel arvamusel.
27. veebruaril toimus rahvamajas arengukava arutelu. Põhiteemaks 10. klassi avamine või mitteavamine. Arutelu oli väga emotsionaalne. Vallavanem andis ülevaate olukorrast. Õpet
jate ja lastevanemate sõnavõttudest jäi kõlama ettepanek väikekoolid kinni panna ja õpilaste linnasõidu kompenseerimine lõpetada. Tundsin ülekohut külapiirkondade suhtes, võtsin sõna
nende kaitseks. Saalis tõusis tõeline lärm ja sain pahandada ka selle eest, et kunagi taasavati Pööravere algkool, kuigi mina sel ajal volikogus ei olnud. Juhtusin volikogus siis olema, kui kool
suleti. Minu jaoks oli seal kõlanud nõudmine täiesti vastutustundetu, kas siis 90 väikest lasteaia ja algkooliealist last alevisse vedada kaalub 3-5 noormehe või neiu pooletunnise linnasõiduüles. Pealegi otsest seost ei ole, 10-ndasse klassi ei too see ühtegi õpilast juurde.
Järgmine väide oli, et lasteaed on lapsi täis ja teie tahate kooli kinni panna. Jah, see on ainuke positiivne asi selle kõige juures, et lasteaias on kõik kohad täis. Aga nad tulevad ju kooli ikka rühma kaupa, umbes 20 last korraga.
Olen mõelnud, et gümnaasiumiosa sulgemiseni on viinud see, et paljud õpilased on läinud linna kooli nii gümnaasiumi, kui põhikooli osas. Oma mõtetes olen neid süüdistanud, sest kui kõik Halinga valla lapsed oleksid käinud oma valla koolides, siis oleks selge, et meie lastel on gümnaasiumi vaja ja juttu sulgemisest poleks tulnud. Kas saame süüdistada õpilasi, kes on
linna kooli läinud? Ei, meil pole seda õigust. See on valikute küsimus, iga pere, iga noor teeb valiku, mis on talle parim. Olgem ausad, ära lähevad ju andekad ja tublid õpilased, kel siht
silme ees. Me elame kiiresti muutuvas tiheda konkurentsiga maailmas. Toon väga halva näite: haridust ja äri ei võrrelda. Ettevõtjana pean 24/7 mõtlema sellele, mida uut välja mõelda,
mida veel paremini teha, et klient valiks meie toote või et olla koostööpartnerile parim partner, aga kui mul on kliente liiga vähe või neid ei ole enam üldse, siis pean tegevuse lõpetama ja tean, et
poodi ei saa pidada, kui ostjaid ei ole.
Tihe konkurents on ka haridusemaastikul, me oleme liiga väiksed, et pakkuda konkurentsi suurtele, paljude õppesuundadega tugevatele Pärnu linna gümnaasiumidele. Me ei saa kasutada sunnimeetmeid, et lapsed jääksid kodukooli. Kool peab ise looma sellise keskkonna ja millegi poolest erinema teistest koolidest, et lapsed tahaksid siia jääda. Sellise keskkonna saavutamine ei
sõltu ainult rahast. Ideaalis võiks nii olla, et oma valla lastel ei tuleks mõttessegi mujale kooli minna ja naabervaldade õpilaste hulgas oleks püüd saada just meie kooli õpilasteks.
25. märts - volikogu otsustamise päev. Laual on prognoos järg nevate aastate kohta, kus õpilaste arvu suurenemist oluliselt näha ei ole, on ka statistika eelnevate aastate 10. klassi jäänute arvu kohta, mis on väga stabiilne. 40% põhikooli lõpetajatest on jätkanud meie oma gümnaasiumis. Laual on gümnaasiumi poolt esitatud parandusettepanek arengukava eelnõule, mis ütleb, et jätta kõik nii nagu on järgmiste kohalike valimisteni aastani 2017. Mis seaks vallale kohustuse ka 0 õpilasega 10. klass avada. Vallavanem on teinud järelepärimise linna gümnaasiumidesse, kui palju õpilasi Pärnu-Jaagupi koolist on katsetel käinud ja sisse saanud nende koolidesse. Paberil seisab info, meie gümnaasiumisse tulla lubanud viiest õpilasest, on 3 õpilast kinnitanud linna õppima asumist ja neljas õpilane on veel katsete alusel sisse saanud, kuid kinnitab, et tuleb linna kooli vaid siis kui Pärnu-Jaagupis 10. klassi ei avata. Lihtne matemaatika käib peas läbi, mitu õpilast oleks 10. klassi tulemas...?
Peame tõdema fakti, et tuleb toetada eelnõud: mitte avada 10. klassi ja kool korraldada järk-järgult ümber põhikooliks. Süda ütleb ühte, ei taha minagi leppida sellega, et meil ei ole varsti enam gümnaasiumi, aga tekkinud olukord näitab muud. Kui meil oleks ükskõik, milline muu probleem, siis suudaksime selle lahendada, aga õpilasi ei ole ja seda muuta ei ole meie võimuses.
Haamer kolksatab vastu alust volikogu esimehe käes ja otsus on 12 poolthäälega vastu võetud. Enesetunne on nii halb, nagu kogu maailma raskus oleks minu õlgadele vajunud.
Tean nende inimeste arvamust ja seisukohti, kes otsust toetavad, püüan kuulda vastupidiseid argumente. Võtan teema üles meistrimehega, kes vahel meie perel abiks käib, teen ettepaneku, et räägime koolist - saan vastuse: „Kinni panna muidugi, linnas on tasemel koolid, ammu oleks aeg olnud, on niigi kaua hoitud“. Ütlen talle, et sa andsid ju toetusele allkirja. Mees ärritub: „Ei mina pole andnud ja mu naine ei saanud ka anda, sest me oleme selles suhtes ühte meelt“. Järgmine päev vaatan veelkord lehte, kus selle pere allkirjad seisavad ja näen täpselt ühe käekirjaga väga selgelt nimed välja kirjutatud ja allkirjad ka.
Mõistan, et need allkirjad on naise töö juures tööandja poolt korjatud. Järgmine mees, kellel nööbist kinni võtan, vastab: „Muidugi toetan gümnaasiumi jäämist“. Küsin: „Oled ise vilistlane, kas oleksid osanud nii väikese õpilaste arvuga keskkooli klassi oma kooliajal ette kujutada?“ Vastab: „Kui väikse?“ Jagan talle selgitusi õpilaste arvu kohta. Küsib minult, et miks neid väikseid koole kinni ei panda, et võtavad kõik raha ära. Jagan selgitusi, et see ei ole nii. Lõpuks ütleb mees mulle: „Ma tunnen, et see allkiri on minult välja petetud, sest minu käest küsiti ainult, et kas olete gümnaasiumi poolt, aga tegelikku olukorda mulle ei selgitatud.“ Võtan sama teema üles naabrinaisega, kes on pensionär. Ta ütleb, et nii kahju küll, kui meil enam ei ole gümnaasiumi, aga meie perest lapsi kooli tulemas ei ole ja mina allkirja ei andnud. Väga mõistlik vastus.
Iga inimene peakski endale aru andma, kui ta allkirja annab, kuidas tema tegelikult antud asjaga seotud on. Kuidas ta sellele, mida ta toetab, ise kaasa aidata saab.
Vallavanema poolt välja öeldud, et allkiri on „emotsioon“ on õige, sest enamus inimesi ongi alla kirjutanud emotsiooni ajel. Ja seda ei saa nendele inimestele pahaks panna, sest kellelgi pole kooli jätkumise vastu midagi. Südamest ju tahame kõik, et meie ilusal suurel koolimajal on uhke nimi, Pärnu-Jaagupi Gümnaasium. Aga me peame andma endale aru, kui uhkedme selle üle oleme, kui klassiruumid on pooltühjad, sisu uhkel nimel puudub. Kui tugevamad õpilased otsustavad, et nende
jaoks ei ole kodulähedane gümnaasium parim valik. Kui kaua me siis hoiame viie õpilasega klasse, kas niikaua, kui õpilasi on 3 või 2 või 0? Igaks juhuks, et võib-olla järgmisel aastal tuleb keegi?
Tulihingelised gümnaasiumiosa pooldajad on ju öelnud, et õpilaste arv ei ole tähtis.
Kindlasti küsite, miks ma ütlen 5 õpilast, oli ju lastevanemate pöördumisel 8 allkirja. Jah 8 raiuti nagu rauda ühes teemat puudutavas ümarlauas, varsti muutus kaheksa seitsmeks ja kui volikogu ja vallavalitsus kohtus lastevanematega, kelle lapsed tulevad käesoleval aastal kindlasti 10-ndasse, siis 7 kutsutust tuli kohale 5 ja teised 2 ei andnud endast märku, miks nad osaleda ei saa. Antud olukorras on õpilaste arv väga tähtis, sest volikogu otsuse tegemise päeval tundsin tõelist ohtu, et 1. septembril on 10ndas klassis 2-0 õpilast. Kui laual on dokument, kus õpilane kinnitab, et ta asub Pärnu kooli õppima, siis kuidas ma saan seda teisiti mõista? Hiljem, kui otsus oli tehtud, ilmus
dokument, kus 8 lapsevanemat kinnitas, et tema laps asub õppima Pärnu-Jaagupi Gümnaasiumisse.
Olgem ausad: need 16-aastased noored inimesed ei ole enam nii lapsed midagi, mõned neist elavad päris täiskasvanu elu juba. Alevist linna kooli sõita ei ole küll mingi probleem, meie vallas on piirkondi, kust ka Pärnu-Jaagupisse kooli tulekuks peab hommikul kell 6.40 bussi peale istuma. Probleem on kindlasti kaugemalt küladest linna kooli minekuga. Siin peab vald leidma iga lapse jaoks lahenduse.
Olen kuulnud väidet, kui gümnaasiumiosa ei ole, siis inimesed kolivad meie vallast ära. Olen kindel, et ükski pere ei koli Halinga vallast ära sellepärast, et meil ei ole enam gümnaasiumiosa vaid ainult põhikool. Küll aga lähevad inimesed ära sellepärast, et nad on leidnud endale mujal parema töökoha. Keegi ei koli siia ka gümnaasiumi olemasolu pärast, vaid ikka siis, kui on olemas töökohad. Me ei saa ega tohi süüdistada volikogu ega vallaametnikke tekkinud demograafilises situatsioonis. Me ei saa ka unustada seda, et me elame täna Eestis, kus on käimas koolireform.
Pärnu-Jaagupi kool - kogukonna süda jääb ju alles, see ei kao kuhugi.
Palju segadust tekitas inimeste postkasti pandud “Korbe Teataja”. Osadele jäi mulje, nagu selle oleks koostanud volikogu esimees, sest tema nimi oli sinna trükitud ja lehelugejale jäeti järjekordselt mulje, et Pärnu-Jaagupis tahetakse pahade poolt terve kool kinni panna. Kes asjasse süvenes sai aru, et tegemist on 47 vallakodaniku poolt esitatud eelnõuga. Kahjuks aga kõik
inimesed ise ei teadnud, millele nad alla kirjutasid. Ma ei mõista volikogu liiget, kes komisjoni aruteludele on teistega ühel meelel ja teise seltskonda minnes, on ta selle vastu, mis just komisjonis koos arutleti. Miks ei ole tal küsimusi ega vastuargumente siis, kui selle aruteluks on õige aeg? Miks isehakanud kogukonna esindajad väidavad Facebookis, et neil on häid ideid ja lahendusi, aga nad ei tule nende ideedega siis välja, kui on arutelu aeg, vaid piirduvad inetute süüdistuste ja väljaütlemistega volikogu ja vallaametnike suhtes. Ma ei mõista neid inimesi, kes võtavad endale ise õiguse kogu kogukonna nimel esineda. Ma ei mõista inimest, kel endal
lapsi ei ole, ei ole ka kooli töötaja ega vilistlane, aga ta võtab lastevanemate koosolekul järjekindlalt sõna. Ma ei mõista inimest, kes oma lapse paneb Pärnu kooli ja siis esineb ise kogukonna esindajana, kes võitleb kooli gümnaasiumiosa jäämise eest. Ma ei mõista täiskasvanud tööealisi inimesi, kes leiavad iga päev, iga kell aega surfata internetis ja kommenteerida Facebookis. Ma ei mõista inimesi, kes lootes endale populaarsust koguda, esitavad teistele inimestele alusetuid inetuid süüdistusi.
Tänan, et mind kutsuti Meie Majasse Artur Taeverega kohtumisele. Erapooletu ekspert, kes tunneb kogu maailma hariduselu, kinnitas, et on paratamatu ja õige väikese õpilaste arvuga koolide ja gümnaasiumide sulgemine. Ta juhtis tähelepanu sellele, et meil ei tohiks olla kinnisidee iga hinna
eest gümnaasiumiosa säilitada, vaid me peaksime pidama kõige tähtsamaks, et lapsed saavad hea hariduse. Kooli kodust kaugemale jäämine on logistiliselt lahendatav. Märkis ära, et võtmeisik on kooli direktor. Tihtipeale me alahindame oma lapsi. Lapsed on võimelised palju enamaks kui me
arvame. Ta tõi näiteid koolide töö kohta erinevates riikides ja Eesti eliitkoolides. On hea, et ta on valmis meile tulevikus nõu andma. Usun, et vallaametnikud ka seda võimalust kasutavad.
Olen kogu oma teadliku elu elanud Halinga vallas, seega puudub kogemus, kui hea on mujal. Olen 23 aastat olnud ettevõtja. Olen tööandja pidevalt vähemalt 30 inimesele, üle elanud paremaid ja ka väga raskeid aegu. Olen tänulik oma tublile töökollektiivile. Olen tänulik oma valijatele ja vastutan täielikult iga oma otsuse eest, mida olen teinud Halinga vallavolikogus. Olen õnnelik, et mind on ümbritsenud arukad ja mõistvad inimesed. Olen tänulik oma headele naabritele ja toetavale perele. Olen tänulik selle eest, mis mulle on antud täna, siin ja praegu, sest mu kodu on siin.
